Pühapäeval, 25. augustil oli Viljandi adventkiriku juures järjekordne misjonipäev, mil linnarahvale pakuti vaadata-valida-võtta kasutatid riideid ja jalanõusid ning võimalust saada massaaži ja maitsta suupisteid. Lastele oli meisterdamisnurk.
Misjonipäeva üks eestvedajaid Külli Keel sõnas, et kui kõiki eelmisi misjonipäevi seekordsega võrrelda, siis seekord oli üritus kõige lühema ettevalmistusega, aga kõige parem. „Kõik sujus nagu õlitatult, pinget ei tekkinud kuskil.“ Ja kuigi aeg-ajalt on käinud läbi mõte selle ettevõtmisega lõpetada, sai Külli seekord palju tagasisidet, et selle üritusega ei tohi lõpetada. „Nii paljud külalised, kellega sain rääkida, ütlesid, et ei tohi lõpetada,“ sõnas Külli.
Massaaži juurde tekkis misjonipäeval lausa järjekord- „Üldmassaaži tegid Anne ja Mall, toolimassaaži tegi Vally-Reet. Inimesed said lõõgastust ja sinna tekkis lausa järjekord. On tore, kui saame pakkuda kogukonnale, mida nad vajavad.“
Nüüd on misjonipäeva kui sellise lõpetamise asemel õhus hoopis uued mõtted: päevale uue nimetuse mõtlemine, sest „misjonipäeva nimetus on linnarahvale võõras ja see ei ütle midagi, mida ta tegelikult võiks öelda. Võibolla peaks see olema perepäeva nime all ja peaksime veel midagi lisama,“ arutles Külli ja lisas, et mida täpselt lisada, ei ole veel selgeks mõeldud. „Samas oleme selle üritusega kogudusena ennast juba päris hästi pildile saanud, aga pildile saamine on raske tegelikult.“
Misjonipäev on toimunud kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Külli kutsus üles soovijaid palvetama selle ürituse tuleviku pärast, et tegijatel tekiks ideid ja tarkust, kuidas edasi teha. Samuti väljendas ta tänu Jumalale ja kõigile, kes panustasid. „Kui hakkaksin kõiki üles lugema, tuleks hirmus pikk nimekiri. Paljud koguduse liikmed panustasid, kes ühel, kes teisel moel. „See on väga vinge ja õnnistatud tunne – see üritus ühendab meid, kui me teeme ühisel eesmärgil midagi päris suurt, mida üksinda ei saa mingil moel teha.“
In English