Misjonireis Bosniasse

Tänavune Trans-Euroopa divisjoni teismeliste noorte misjonireis vältas 6.–13. augustini ning sihtkoht oli Bosnia. Eestist osales kaks noort: Tiina Rätsepso ja Eenok Randlepp. Tiina pani oma muljed kirja, et neid ka teistega jagada. 

Enne kui asume selle toreda reisi muljetamiseni, tahaksin ma tänada eelkõige Jumalat, kes lasi kõigel sellel korda minna ja kes meid, osalejaid, tõeliselt õnnistas oma Püha Vaimu kohalolekuga, kindlasti tuleks tänada ka kõiki korraldajaid, kõnelejaid ja kõiki, kes vähegi olid selle üritusega seotud.

Reis Bihaći linna oli enamuselt sujuv ja probleemideta, kui välja arvata mõned liiklusummikud. Bihać ise on tagasihoidlik väiksemat sorti linn, kuigi  rahvaarvu poolest on võrreldav Narvaga – umbes 50 000 inimest. Religioonilt juhivad moslemid, enamus neist siiski sekulaarsed moslemid, ehk nemad ei praktiseeri sügavat usku, kombetalitusi ega kata end hijab’ide ja muude sääraste rõivaesemetega; siis järgnevad katoliiklased ja õigeusklikud.

Nüüd siis reisist endast.

Esimese asjana jäid mulle loomulikult silma mäed, ja ikka nagu päris mäed, mitte midagi sellist nagu Munamägi, mis eemalt näeb välja nagu küngas, vaid kaugustesse ulatuvad ja igast ilmakaarest ümbritsevad mäed.

Esimesel õhtul toimus vaid õhtusöök, tutvustus ja väike ülistus. Alguses hirmutas kohalik söömiskultuur natuke ära, sest põhiliselt söödi liha, piimatooteid, muna ja saia, õnneks oli laagri menüüs ka köögi- ja puuvilju.

Hommikuti oli äratus suvise rutiini kohta päris vara (6:30–6:45), aga õhtul sai suhteliselt hilja hotelli (23:00), nii et tuli kas saada hakkama natukese vähema unega või napsata unetunde hommikusest tegevusest.

Teise päeva hommikul läksime peale hommikusööki gruppidena erinevaid heakorratöid tegema – osa läks mošeesid koristama, osa toidupoodi inimeste oste pakkima, mina ja veel seltskond noori läksime ühte kogukonnamajja koristama ja seinu ja lagesid värvima. Siis oli lõuna ja pärastlõunal toimusid hommikuga sarnased tööd. Õhtul panime keskväljakul püsti mitu tegevusala: mängud, tasuta kallistused, näomaalid, paugumais, “pangaautomaat”, kus sai flaieri eest kommi jne. Alguses oli küll selline tunne, et peale väsitavat tööpäeva ei tahaks õhtul midagi teha, aga Jumal tõesti õnnistas seda kõike ja osadus teistega tegi kõik väga ülesehitavaks ja toredaks.

Järgmine päev oli peaaegu sama: päeval olid heakorratööd ja õhtul üritus keskväljakul. Kuid kolmandal päeval oli peale hommikusi töid meil kõigil väljasõit Štrbački Buki koskede juurde, mis asetsevad Una jõel Bosnia ja Horvaatia piiril. Õhtul toimus jällegi keskväljakul üritus. Neljanda päeva tippsündmused olid võrkpalliturniir ja õhtune etendus keskväljakul. Viimasel päeval, reedel toimus vaid rafting ehk parvetamine, kus meid jagati 6–8-liikmelistesse gruppidesse. See pani proovile meie kuulekuse instruktorile ja ka tiimitöö. Meie paatkond oli juba nädala sees nii tuttavaks saanud, et sõit sujus väga ilusti. Peale mitut tundi parvetamist, 12°C jõevees ujumist ja teiste parvede pritsimist oli aeg öelda oma hüvastijätt kõigile, keda sai nädala sees tundma õpitud, nii mõnelgi langesid pisarad, aga hüvastijätt pole alati igavene, sest kui me järgmisel aastal veel siin oleme, siis toimub „Armastuse invasioon” jälle.

 „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab, nõnda et Jumal saaks kõigiti austust Jeesuse Kristuse kaudu, kelle päralt on kirkus ja võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.“ (1. Peetruse 4:10, 11)