Viljandist umbes 40 kilomeetrit lõuna poole asub väike maja, kus juba palju aastaid on koos käinud grupp Abja-Paluoja inimesi Jumala Sõna uurimas. Oma kirikuhoone saadi 2000. aastal.
18. juulil läksime sinna Viljandi koguduse noortega Sõna ja laulu jagama. Kuigi väikese kirikusaali täitsime juba pea ise ära, oli väga soe ja mõnus koosolemine. Jutluse teemaks oli lõpuajal elamine ning Jumala poolt määratud ülesande täitmine. Pole tähtis, kas oleme noored või vanad, paljude annetega või ainult ühega, kui Jumal meid millekski kutsub, varustab ta meid kõigega selle ülesande täitmiseks. Hiljem sai seda kohe praktiseerida raamatute jagamisega. Õppetükitunnis toimus pärast väikest arutelu teadmistekontroll, kus igaüks sai antud teemal omandatud teadmisi hinnata. Nii mõneski asjas pidime tõdema, et uurimismaterjali jagub ka edaspidiseks ja ühel päeval uues Jumalariigis õppimisekski.
Peale lõunasööki perekond Buströmite pool oli kavas raamatute kinkimine Sarja küla elanikele. Raamatuks oli Ajastute igatsus. Kuigi nii mõnelgi oli väike ärevus sellise ülesande täitmisel hinges, siis koos Jumalaga minnes võidi kogeda julgust ja rahulolu tehtust.
Järgnevalt mõned kogemused:
Evrika: Oli üks tore ja tegus hingamispäev. Vanasõna: anda on parem kui saada, peab täitsa paika. Nii tore oli valmistada rõõmu Abja tädikestele, kelle hingamispäevad tavaliselt hoopis üksluisemad on. Ja minu meelest on raamatuid kinkida palju lihtsam kui neid müüa. Eriti nüüd, kus inimestel tihti igapäeva vajadusteks vahendeid napib. Ja siiski oli üks perekond, kes ka kingituseks raamatut ei tahtnud. Kuid teises talus võeti raamat vastu üllatus näol ja see oli tore vaatepilt. Annaks Jumal, et seal peres tõesti raamatut lugema hakataks.
Mall: Seekordne hingamispäev oli teistmoodi, olime noortega Abja kirikus. Minu osa oli saata lauljaid klaveril. Pärast lõunasööki oli aeg minna raamatuid jagama. Meie tiimis olid peale minu veel Ragne, Paul, Madis ja Aiki. Kõik olid väga aktiivsed: kellele istus rohkem turvamehe amet, kellele inimestele raamatu pakkumine. Meie teekond kujunes vägagi naljakaks ning huvitavaks. Külastasime mahajäetud maju, teekond viis meid Ragnega läbi metsa ning ühele sattus ette ka enda perearst. Kuigi olime viimased, kes tagasi jõudsid, saime siiski kõik viis raamatut ära kingitud. Siis veel sõime ja pärast seda leidis igaüks endale sobiva tegevuse (võrkpall, sulgpall jne). Kokkuvõttes võis päevaga väga rahule jääda.
Erich: Hingamispäeval, peale teenistust läksime koos noortega Sarja külasse inimestele raamatuid kinkima. Noored grupeerusid omaette ja meie kui veteranid läksime koos. Harri tundis ümbrust ja oli roolis, mina istusin kõrval. Naised: Leida, Taimi ja Maire istusid taga. Sõitsime ühte metsatalu hoovi, vastu jooksis suur kaukaasia lambakoer ja mitte eriti lahke näoga. Pidasime masina kinni ja vaatasime kas on kusagil pererahvast näha, hoov oli tühi, kui välja arvata kaukaaslane ja eemal veel üks suur koer, kes õnneks oli kinni. Vahepeal oli peremees välja tulnud ja istus majaette pingile ja jäi meid eemalt vaatama. Naised arutasid et nemad nüüd küll välja ei lähe, nüüd on meeste kord. Ma siis mõtlesin, et Jumal on meid välja saatnud ja on tõotanud meid ka kaitsta. Avasin siis vaikselt autoukse ja kutsusin koera: ˝Kutsa, tule nuusuta mind.˝ Ta tuligi ja nuusutagis mind ja astus kõrvale. Võtsin julguse kokku ja väljusin autost, koer ei teinud minust enam väljagi. Harri, seda nähes, väljus ka autost . Astusime koos otsustavalt üle muruplatsi peremehe poole, koer jäi auto juurde. Tervitasime peremeest ja selgitasime oma tuleku eesmärki, et tahame talle kinkida vaimuliku raamatu Ajastute igatsus . Peremees vaatas meile imestunult otsa ja küsis:˝ Kuidas me julgesime siia tulla, see koer pole enne kedagi võõrast inimest toa juurde lasknud.˝ Vastasime, et Jumal saatis meid ja hoidis koera suu kinni. Ka Piiblis on kirjas: Minu Jumal läkitas oma ingli ja sulges lõukoerte suud, ja need ei ei teinud mulle kurja. Tn.6,23. Ja muidugi olid suureks toeks naiste palved,kes hüüdsid Jumala poole, kui meie väljas olime. Selline oli meie kogems kurjade koertega.
Arli: Mul oli südamest hea meel kohata sealseid inimesi, kuna olen Abjas elanud kaks aastat. Nii hea on emmata vanu tuttavaid.
Kui olime oma energiaakud enam-vähem täis laadinud, siis ootas meid ees raamatuvirn küla elanikele jagamiseks. Meie grupp koosnes kolmest inimesest. Autojuht Gunnar, mina ning Karin. Harri tuli me auto juurde, ulatas raamatud ja tegi meile selgeks piirkonna. Alustasime ristteest ning kuni mahajäetud majani tee ääres. Edasi oli juba Madise ekipaaži pärusmaa. Juhtnöörid saadud, kihutasime minema. Esimeses kohas võttis meid vastu pisike tüdruk- ma arvan et kolmeaastane ja ma palusin kutsuda kedagi vanematest. Ütlesin, kes ma olen ja mida ma siin teen ning soovin neile kinkida raamatu Ajastute igatsus. Ta noogutas vaikselt ja nii me esimene kohtumine lõppes. Teises kohas polnud kedagi kodus ja jätsime raamatu trepi ette. Kolmandas kohas (suur maja, kahekordne eramu) pereema toimetas parasjagu mesilaskärgedega. Koer haukus kaugemal. Pereema kõigepealt hoiatas, et koer on kuri, ma taganesin autole lähemale, kuid lisasin: „Soovin teile kinkida raamatu Ajastute Igatsus.“ Ta justkui küsis: “ Kas on tegemist Jumala värgiga?“ Ma ütlesin: „ Jumalast on siin küll juttu, ei tee paha, kui teil see raamat olemas on, pealegi saate selle tasuta.“ Siis perenaine justkui sulas ja võttis pakutava vastu. Vahepeal keerasime oma masina Abja külje alla, aga ka seal kodus kedagi polnud, niisiis tuli raamat jätta oma uut omaniku ootama. Viiendas kohas aga ootas metssea põrsas, kolm koera ja mitu hane. Ka sinna jätsime raamatu.
Loodame et kõik raamatud võiksid inimsüdametesse tee leida ning palvetame nende pärast.
In English