Kogemus liidu töötajate väljasõidult Porkuni järve äärde

Liidu töötajate väljasõit ühe osaleja pilgu läbi

Sel aastal 24. mail toimus töötajate väljasõit Porkuni järve äärde. Kui mina veerandtunnise hilinemisega kohale jõudsin, olid seiklused juba alanud. Ühe pastori auto oli uksed lukustanud ja autovõtmed sissepoole sulgenud. Kui mõnikord makstakse ränka raha meeskonnakoolituste eest, mille raames taolisi ülesandeid lavastatakse, siis meil oli tiimis tegutsemist arendav situatsioon nagu maast leitud.

Päris ehtsas hädaolukorras proovisid oma võimeid nii elektroonikataibud kui ka tehnikanäpud. Mitte midagi ei tundunud aitavat. Seni, kuni probleem lahendust polnud leidnud, ei suutnud keegi keskenduda millelegi muule. Isegi kui midagi targemat teha ei osatud, seisti läheduses ja elati kaasa.

Astusin lähemale ja vabandasin, et ma ei oska millegagi aidata. „Kuidas siis nii? Sa oskad ju palvetada!“ sain vastuse. Nii kogunesidki naised ringi, et koos palvetada meeste eest, kes praktiliselt tegutsesid: et neil oleks taipu ja head nägemist ja täpset kätt päästeoperatsiooni läbiviimiseks ja et Jumal laseks kõik hästi korda minna. Valmistusin oma hinges pikaks palvemaratoniks, kuid pärast paari südamest tulnud lauset Jumala poole hakkasid kõlama tänuhääled ja halleluuja-hõisked. Tegin silmad lahti ja esimene asi, mida ma nägin, olid autost traadiga välja kougitud autovõtmed. Jumal oli õnnistanud kõiki, kes olid koostööd teinud!

Imelise kogemusega alanud päev jätkus ühise söömaajaga ja kauni looduse nautimisega. Eelmisel kuul oli vend David Nõmmik jõudnud juubelitähtpäevani. Nüüd oli võimalik teda ühiselt õnnitleda. Päev tundus täiesti puhkuse moodi, sest süstadega Porkuni järve veel liueldes tundusid argimured taanduvat ning Jumal oli nii lähedal. Kummaline oli see, et tol päeval sai nii palju tööasju korda aetud ja südamel olnud jutte räägitud ning nii paljusid piibliuurimisteemasid jagatud. Saime töötajatega tublisti lähedasemateks. Tavalisel ametlikul koosolekul tuleb sellist efektiivsust harva ette.