Kristlikus kogukonnas mainitakse aeg-ajalt sõna pühitsus. See on varjatud millegi salapärasega. Piiblit lugedes tekib meil tahtmatult assotsiatsioon, et pühitsus on seotud millegi kättesaamatu, peaaegu täiuslikuga. Näiteks Piibli viimane peatükk ütleb „Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam!“ (Ilm 22:11) Tundub, et see kehtib ainult üksikute kristlaste elu kohta, kes näitavad oma elus kõrgeimat usu distsipliini.
Vaatame koos, kuidas pühitsuse teema on Piiblis esitatud, ja püüame vastata küsimusele, millise vaimse praktikaga on tegemist ja kas seda saavad kogeda kõik usklikud või ainult need, kes on end eriliselt Jumalale pühendanud.
Nii et alustame! Kokku esineb Piiblis sõna pühitsema 172 ja sõna pühitsemine 13 korda. Esimest korda kohtame seda sõna 1. Moosese 2. peatükis, kus on kirjas, et Jumal õnnistas nädala 7. päeva – laupäeva. „Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda.“
Kui inimene pühitseb
Teist korda kohtame seda sõna teatud loomade pühitsemise käsus. „Pühitse mulle kõik esmasündinud…. olgu Issanda päralt.“ (2Ms 13:2,12) Siin vaatleme huvitavat detaili. Selgub, et inimene oskab ka pühitseda. Kuid see ei tähenda, et inimesed viisid läbi mingi salapärase tseremoonia. 12. salm valgustab, et pühitsemine tähendas nende loomade eraldamist ja Jumala eesmärkide täitmiseks templisse viimist.
Veel kohtame Piiblis seda sõna, kui pühitseti sisse kogudusetelk. Samuti pühitseti preestrid, nende riided, samuti kõik pühakoja esemed: „Mina pühitsen kogudusetelgi ja altari; ja ma pühitsen enesele preestriteks Aaroni ja tema pojad.“ (2Ms 29:44)
Seda sõna näeme ka siis, kui kuningas Taavet pühendas templi ehitamiseks kulla ja hõbeda: „...ja tal oli kaasas hõbe-, kuld- ja vaskriistu. Ka need pühitses kuningas Taavet Issandale koos selle hõbeda ja kullaga, mida ta oli pühitsenud“ (2Sm 8:10–11)
Väga huvitav koht meie teema uurimiseks on 2. Moosese 19. peatükk, mis kirjeldab inimeste, preestrite ja mäe pühitsemise protsessi. Mäe pühitsemine tähendas lihtsat toimingut – ümber mäe oli vaja tõmmata joon, millest inimesed üle ei pääsenud. „Märgi piir ümber mäe ja kuuluta see pühaks!“ Oleks väga huvitav näha, kuidas Mooses seda riitust läbi viis. Võib-olla tõstis ta käed mäe poole. Kuid kõige tähtsam on see, et ta lausus sõnad, mille järel eraldati see mägi teisest paigast selleks, et Mooses ja Aaron läheksid mäele Jumalaga kohtuma.
Nendele kirjakohtadele tuginedes näeme, et pühitsemine tähendab tavalistest asjadest eraldumist ja Issanda jaoks kõrvale jätmist, kinkimist või määramist Jumalale, s.o. pühaks kasutamiseks.
Kui inimest pühitsetakse
Kutsun teid uuesti 2Ms 19. peatüki juurde tagasi. Mainisime mäe pühitsemist. Selles peatükis on veel kaks pühitsetut: preestrid ja rahvas. Me ei tea, kuidas Mooses seda riitust läbi viis, kuid mingil hetkel kuulutati inimesed pühaks. 2Ms 19:14: „Ja Mooses tuli mäelt alla rahva juurde; ta pühitses rahvast ja nad pesid oma riided.“ Rääkides Moosese poolt rahva pühitsemisest, tuleb siin esile pesemise sümbol, mis näitab pühitsemise eesmärki. See ei puudutanud riiete massilist pesemist hügieeni eesmärkidel (kuigi see oli ka oluline Jumalaga kohtumise kontekstis), vaid põhipunkt oli mustusest vabanemine, mis saab patu, rüveduse, moraalse ebapuhtuse sümboliks. See oli ülev hetk! Riideid pestes näitasid inimesed valmisolekut olla eraldatud erilise eesmärgi nimel – olla inimesed, kes täidavad hoolikalt Jumala käske.
Järgmine tegu pärast rõivaste pesemist oli Jumala kümne püha käsu kuulutamine ning lepingu sõlmimine Jumala ja Tema rahva vahel. Iisraellased väljendasid valmisolekut minna lahku tegudest ja mõtetest, mis on Jumala seaduse kontekstis ebapuhtus ja patt.
10+1 või rüvetamine vs pühitsemine
Piiblis on üks ebatavaline lõik, mis seob pühitsuse küsimuse, mitte ainult kümne käsu täitmisega, vaid ka puhta toidu kasutamisega. Kui Jumal andis üksikasjalikud juhised selle kohta, milliseid loomi tohib ja mida mitte süüa ning keelas ka surnud loomade söömise, järeldab Ta lõpuks, et see on nii tõsine teema, et sellest sõltub meie pühitsus.
„Ärge tehke endid vastikuks mitte ühegi roomava roomaja pärast; ärge roojastage endid nendega, et saate nende läbi roojaseks! Sest mina olen Issand, teie Jumal. Pühitsege siis endid ja olge pühad, sest mina olen püha! Ja ärge roojastage oma hingi mitte ühegi roomaja pärast, kes maa peal roomab, sest mina olen Issand, kes tõi teid ära Egiptusemaalt, et olla teile Jumalaks. Olge siis pühad, sest mina olen püha! See on seadus loomade ja lindude ja kõigi elavate hingede kohta, kellest vesi kihab, ja iga olendi kohta, kes maa peal roomab, /---/ et te teeksite vahet roojase ja puhta vahel, looma vahel, keda tohib süüa, ja looma vahel, keda ei tohi süüa.“ 3Ms 11:43–47
Uuritav lõik näitab mustvalgel, et pühitsus on rüvetamise vastand. See ainulaadne tekst näitab Jumala tugevaid emotsioone. Looja kutsub meid tungivalt üles Talle kuuletuma. Ja siin näeme uuritava teema teist tahku – pühitsus on rüvetava vältimine.
Selle võimsa lõigu näide võib olla visuaalseks abiks selge piiri leidmisel, mille Jumal tahab meie ellu tõmmata. Näiteks Uues Testamendis on sarnane emotsionaalne tekst, mis näitab, et pühitsus on moraalne eluviis. Selles tekstis on kolm korda mainitud sõna pühitsus: „Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, /---/ Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele.“ (1Ts 4:3, 4, 7)
Kahe pühitseja suur kohtumine
Ja loomulikult peab Jumala käskude loetelus kuskil kohtama ka sõna, mida uurime. Jah, me kohtame seda sõna kaks korda suurima käsu südames: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! /---/ Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20:8, 11)
Jumal kutsub meid pühitsema seitsmendat päeva, sest Tema pühitses selle. Ta kuulutas laupäeva eraldatuks erilisel eesmärgil – kohtumiseks oma armastatud lastega – kõigiga, kes Temasse usuvad. Võttes vastutuse pidada kinni neljandast käsust, kuulutame hingamispäeva oma elus teiste päevade seast eraldatuks erilise eesmärgi nimel – kohtuda Jumalaga ja arendada suhteid Temaga.
Piibel näitab, et lisaks sellele, et Looja saab pühitseda, on ka meil, kes oleme loodud Tema sarnaseks, vabadus ja volitus otsustada, mida me oma elus pühaks kuulutame ja eraldame. Nii nagu Taavet pühitses osa oma vahenditest templi ehitamisele, nii nagu Mooses pühitses Siinai teistest mägedest erilisele kohtumisele, nii on meil võimalus otsustada eraldada hingamispäev meie päevade rutiinist. Just neljanda käsu ruumis kohtuvad Looja ja tema laste huvid ja soovid ning toimub kahe pühitseja suur kohtumine.
Pühitsemine kui puhastamine
Niisiis, me oleme juba midagi pühitsemise kohta õppinud. Pühitsemine on mitmekülgne sõna, see tähendab eraldada tavalistest asjadest ja pühendada Issandale, panna Issandale kõrvale, austada püha, pühendada (kinkima või määrama Jumalale, s.o. pühaks kasutamiseks), puhastada, pesta, pühalt käituda.
Pühitsemises on ka pesemise tähendus – puhastamine sellest, mis on Jumalale ebameeldiv. Nägime seda väga selgelt Iisraeli rahva näitel, kes läks pärast pühitsemist riideid pesema.
Aga mida ma peaksin tegema, kui ka mina tahan olla täna pühitsetud, nagu iisraellased Siinai mäe jalamil? Kuidas ma saan Jumalaga ühtsuse kogemuses elada, olles endalt veega maha pesnud kõik tühja ja patuse? Kui usklik on valmis võtma vastutuse suhte eest Jumalaga, siis ta ristitakse. See riitus väljendab meie minevikupattudest loobumist ja valmisolekut elada uut elu. Kuidas saab Jumal mind vastu võtta, kui ma pole kaugeltki pühak? Jeesus suri ristil, et pesta oma verega maha meie patud. Kui me Temasse usume, annab see Talle õiguse meid pühitseda: „Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat.“ (Hb 13:12)
Pühitsus on Jeesus!
Muidugi on ristimine ja meie otsus pidada kinni Jumala käskudest alles teekonna algus. Kuid siin seisame silmitsi kristliku elu reaalsusega, mis pole täiuslik. Kui ristimispüha eufooria möödub, avastame, et meie iseloom on jäänud samaks, ning mõnikord komistame ja teeme uuesti pattu. Ja siin on väga oluline mõista, et kui me saame rohkem teada pühitsusest, siis ei ole meil põhjust pettuda. Pühitsemine on meie igapäevane vaimuliku kasvu protsess Jumalaga isikliku osaduse kaudu palves ja piibliuurimises. Jeesus palvetas meie eest: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!“ (Jh 17:17)
Kooliajal, kui hakkasin kirikus käima, hakkasin endas märkama vaimset võitlust. Kirikus tundsin, kuidas Jumal täidab mind õnnega, kuid keset nädalat mõjutasid sõbrad mind nii, et muutusin samasuguseks ja see häiris mind. Kui ma järgmisel nädalal jumalateenistusele tulin, tundsin taas Jumalas õnne ja rõõmu. Kuid nädalaga muutusin jälle halvemaks. Jagasin kirikus oma mõtteid ja soovi saada paremaks ning üks õde andis mulle nõu: „Kui tahad säilitada Jumala ligiolu tunnet, võid lugeda iga päev Piiblit ja Jumal aitab sul muutuda.“ Järgisin nõuannet, kuigi sain loetust vähe aru, märkasin peagi, et tunne, mis mind kirikus täitis, püsis terve nädala. Möödunud on palju aastaid, kuid tolle kalli õe nõuanne töötab tänaseni. Ja niipea, kui ma Piiblit pikka aega ei loe, naaseb mu endine iseloom ja unistan taas muutumisest.
Tundub, et pühitsemiseks pole muud võimalust, kui 24 tunni keskel Jeesusega isiklikuks osaduseks aega eraldada: „…vaid pühitsege Issandat Kristust oma südames“ (1Pt 3:15). Meil on vaja Jeesuses pühitseda! Jeesus ise on meie pühitsus: „Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks.“ (1Kr 1:30)
Turbo-pühitsemine
Vaatame veel ühte teksti, mida ma nimetaksin turbo-pühitsuse režiimiks. „Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi, sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb.“ (2Ms 31:13) See tähendab, et kui tahame saada paremaks, kogeda iseloomu muutust, siis peame teadma, et see protsess on eriti dünaamiline just hingamispäeval.
Püha Vaim on pühitsuse kuningas
Aitäh, hea lugeja, et uurisid seda teemat koos minuga. Oleme õppinud, et pühitsus ei ole salapärane praktika, mille saavutavad ainult kõige ustavamad. Pühitsemine väljendub meie otsuses keset tavapärast elukorraldust jätkata Jumala järgimist. Loomulikult tuleb pingutada, kuid ärgem unustagem, et Püha Vaim mängib võtmerolli meie oskuses olla Jumalale ustav: „Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks: Armu ja rahu saagu teile rohkesti!“ (1Pt 1:2) Tema motiveerib meid järgima Piibli seadustega ettenähtud elustiili. Ja kuigi kõigil meil võitlus iseendaga jätkub, usun ma siiralt, et meie ellu tulevad positiivsed muutused. Ma tahan lõpuks soovida, et meil kõigil elus täituks apostel Pauluse soov: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.“ (1Ts 5:23, 24)
Ruslan Karlov on Tallinna kesklinna venekeelse koguduse liige
In English