Trans-Euroopa divisjoni (TED) nõukogu liikmed kohtusid Budvas Montenegros esimest korda peakonverentsi (PK) töökoosolekul valitud kahe kogudusejuhi, Daniel Duda (esimees) ja Robert Csizmadiaga (peasekretär). Duda ütles oma tervituses, et "on hea taas koos olla ja kogeda mitte ainult koguduse asjaajamist, vaid ka osadust".
Kui PK on valinud divisjoni esimeheks inimese, kes on töötanud palju aastaid haridusvaldkonnas, ei ole üllatav, et tema ettekanne keskendub põhiküsimusele: "Kuidas me oma teenimistööd teeme?". Csizmadia kinnitas Duda lähenemisviisi üleskutsega, mis oli mõeldud vestluse tekitamiseks: "See on koht, kus teil kõigil on sõnaõigus. Kui teil on arvamus, vaatenurk, siis palun jagage seda, sest me soovime edendada vestlust."
Duda jätkas: "Juhtimine on oluline, sest teie otsused muudavad midagi," ja ta alustas vestlust selle üle, kuidas kogudus tegutseb ülalt alla programmipõhise paradigma alusel. Kirjeldades tüüpilist protsessi, selgitas Duda pikemalt; siinkohal kokkuvõtlikult esitatud: "Tavaliselt mõtleme välja programmi, et saavutada misjonieesmärk. Ja siis leitakse inimesed, kes seda edendavad (juhid). Aga kuidas seda eesmärki kohalikule kogudusele müüa? Sa ütled neile, et kui nad ei toeta programmi, ei näe nad ka tulemusi. Te peate nüüd programmi säilitama, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Programmist saab vajadus.
Te ei valinud mind selleks, et öelda teile, et kui me laulame entusiastlikumalt ja palvetame kauem, siis tuleb Jeesus kiiremini. Teil ei ole mind vaja, et teile seda öelda; me oleme viimase enam kui 100 aasta jooksul katsetanud, et selline lähenemine ei toimi.
See, mida me oma divisjonis vajame, on minna tagasi piibelliku lähenemise juurde. Jeesus alustas alati vajadusest. Kui inimesed on näljas, siis Ta toidab neid. Kui nad ei näe, avab Ta nende silmad... Teenistuse eesmärk on rahuldada inimeste tegelik vajadus. Vajaduste väljaselgitamiseks tuleb kuulata. Kas meil on olemas kuulamise strateegia?
Vajadused üksi ei saa teenimist siiski juhtida. Teenistus peab vastama vajadusele JA toetama koguduse eesmärki ning missiooni. Me peame piiritlema vajadusi, mida saab rahuldada, sest vajadused on alati suuremad kui ressursid."
Duda jätkas, keskendudes Euroopa kontekstile: "Probleem on selles, et kui sa näed ennast isikuna, kellel on vastused, siis ei pea sa kuulama. Traditsiooniliselt oleme adventistidena näinud end kui kedagi, kellel on vastused, mis muudab meid kohutavateks kuulajateks."
"Kui te teenite oma andekuse valdkonnas, kogete Jumala rõõmu. Pikaajaliseks teenimiseks peate teenima andekuse valdkonnas. Inimesed saavad õnnistatud."
"Kasutage vaimuanniga juhte," palus Duda. "Kui kogudus tegutseb ilma juhita," jätkas Duda, "on kogudus hukule määratud, sest lõpuks on meil õpetajad, kes ei oska õpetada, juhid, kes ei oska juhtida, ja lauljad, kes ei oska laulda. Kui teenimist ei juhita hästi, siis inimesed demoraliseeruvad."
Duda lõpetas üleskutsega: "Käitumist ei ole lihtne muuta... aga kuna me alustame seda lühikest kolme aasta pikkust perioodi, tahan, et te mõtleksite tõsiselt selle üle, kuidas me oma teenistust piibellikult korraldame."
Vastuseks TEDi esimehe pöördumisele väljendasid mitmed saadikud oma vaatenurka.
Ian Sweeney (TED): Küsimus ei ole ainult selles, kus me töötame, vaid selles, et me oleme osa suuremast pildist ja tunneme seda suuremat perspektiivi, sest tegemist on ikkagi misjonitöö ja Jumala tuntuks tegemisega. Me oleme mures selle pärast, mis toimub meie kogudustes. Ei ole mõtet teeselda, mõelda, et programmid lõpetavad töö... Kohalikus koguduses olev jõud võib nii palju muuta. Sõnum kohalike liitude juhtidele: "Andke noortele vabadus kasvada... lubage neil teha vigu."
Victor Marley (Norra): Kas meil on probleem tööharudega? Tööharud õigustavad oma olemasolu programmide loomisega. Võib-olla peame veidi korrigeerima mõningaid ideid tööharude osas. Oluline ei ole vabaneda tööharudest, kuid nad peavad kuulama ja esitama õigeid küsimusi. Ma mõtlen mõnikord ka, kas meie organisatsiooni bürokraatia – see, kuidas me tööd haldame, tegelikult takistab vaimsete andide õitsengut.
Matthew Herel (Inglismaa): Sooviksin teha ettepaneku muuta koguduse käsiraamatut – mis tagab, et ühel või teisel viisil on kõik meie liikmed kaasatud andidepõhisesse teenistusse? Sest praegusel kujul jätab praegune tööharude struktuur, nagu see on käsiraamatus kirjeldatud, väga vähe vabadust andidel põhinevaks teenistuseks.
Gavin Anthony (Island): Mõõdikud (viis, kuidas me edu defineerime) on olulised – ja ma ei räägi mitte ainult mõõdikute muutmisest, vaid teavitamisest. Ma tahan meile meelde tuletada, et noored ei ole enam organisatsioonidele pühendunud. Kuid nad järgivad inimesi. Me peame olema võimelised jõudma inimesteni otse seal, kus nad on, rohujuure tasandil.
Ryzard Jankowski (Poola): Ma kardan, et me ei ole väga ehtsad kristlased. Ma arvan, et me pöörame liiga palju tähelepanu doktriinidele. Me ei õpeta noori Kristusega suhtlema.
Annette Anderson (Norra): See, mida me mõõdame, on väga oluline. Me ei ole noortega sünkroonis, sest nende kõrgeim väärtus on "armastav kooselu". Me oleme andnud neile piibliteadmisi, aga kas me oleme elanud koos ehtsat kristlikku elu? Noored tahavad näha, et me suudame elada oma elu koos armastuses, halastuses ja armus. Ma arvan, et Püha Vaim töötab. Ma arvan, et meie noored on teel. Küsimus on selles, kas me tahame end nendega kooskõlastada.
Maurice R. Valentine II (PK asepresident): See dialoog on põnev! See, mida te jagasite uute mõõdupuude loomise kohta, on elujõulised ideed. Kinnitan, et meie lapsed ei peaks olema teiste mõtete peegeldajad. Selle asemel, et jääda mõne projekti juurde ja veenduda, et see saab tõmbejõu, peame tagama, et me ei kontrolliks ülevalt alla, vaid õpiksime ja kasvaksime koos.
In English