Eks iga pere elu ole mõnevõrra erinev, sest lapsed muudkui kasvavad ja sellest tulenevalt muutub ka igapäevane rütm ning pere vajadused. Samuti on erinev vanemate nägemus perekonna toimimisest. Samas usun, et üldised põhimõtted laste kasvatamisel ja kujundamisel on üldjoontes siiski üsna sarnased – eriti kristlikes perekondades. Neid aspekte, millele tähelepanu tuleb pöörata, on palju, kuid täna on minu südamel laste kaasamine igapäevaelu toimetustesse.
Ma palun, et Jumal tõmbaks mind, meie lapsi ja meid perena endale lähemale. Kuna ma tunnen ja tajun, et on puudujääke, siis Jumal näitab neid järjest. Eriti viimasel ajal on kuidagi vähe laste kaasamist meie peres – olen avastanud, et ma ei ole selles eriti hea. Tahan ikka kõik saada kiiresti ja korralikult ise tehtud. Nüüd mõistan, et see on ka kontrolli omamine ja mingis mõttes ka usaldamatus. Kui kõike ise teen, siis saan kontrollida, missuguse kvaliteediga asjad tehtud saavad, aga kui annan selle lapse kätesse, siis tema teeb seda oma kvaliteediga ja see pole enam minu kontrollitav. Näib, et siin on veel üks koht, kus on suurepärane võimalus enese mina alandada. Püüan endale siiski aru anda, et nii ei ole õige teha, sest kui nad praegu, väikestena ei harju töid ja toimetusi kaasa tegema, siis suurte inimestena ei taha nad neid asju ammugi teha.
„Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!“ (Õp 22:6) Kui Ruudi (5) tuleb minu juurde ja pakub toiduvalmistamisel oma abi, siis tihtipeale on minu esimesed mõtted tõrjuvad, kuid minu aju ütleb ka seda, et nii ei tohiks. Äkki ta lõikab noaga näppu – no ja mis siis, paneme plaastri peale ja küll ära paraneb – õpibki olema ettevaatlikum. Äkki ta laseb asjadel maha kukkuda. Või ei tee oma ülesannet piisavalt korralikult… Siis käib minus pisuke võitlus ja ma palun abi Jumalalt ning saan hetkega rahu ja inspiratsiooni, et kaasata Ruudi toimetustesse. Mina ju saan ja peangi teda juhendama, kuidas midagi teha, kuid alati ei õnnestu see niivõrd hästi, kuna ma pole valmis alanduma ja tunnistama, et olen hädaline ja vajan abi. Kõige suurem väljakutse olengi mina ise. Mina pean saama valmis, minu areng, valmisolek ja usaldus on puudulikud. Mina vajan Jumala tarkust igal sammul. Igal hommikul on hädavajalik end Jumala kätele asetada, et saada jõudu ja väge, et juhatada oma pisikesed hoolealused sellele õigele teele, millel nad soovivad käia ka vanas eas.
Seda teksti kirjutades palusin Jumalalt kogemust, et illustreerida laste kaasamise vajadust ja järgmisel päeval saingi – olin liialt uljas jäisel teel kõndimisega ning kukkusin. Jalg sai piisavalt muljuda, et natuke rivist väljas olla. See pani mind kohe mõtlema, miks küll nii, oli siis seda jama vaja! Kuid ise ma ju palusin…
Võimetus mõningaid asju teha pani mu aju tööle ning delegeeris võimalikult palju toimetusi Eliisele ja Ruudile. Kohe tekkis palju rohkem kaasatust.
Vigasena hakkasin mõtlema ka neile, kes peavad oma elu veetma ratastoolis või kellel pole käsi – kuidas nemad küll hakkama saavad. Mina siin oma veidi lombaka jalaga nii hädine. Ja samas pani see mind mõtlema, kui lihtne on olla oma mugavustsoonis ja ise hakkama saada, kui oled füüsiliselt terve ja käed-jalad töötavad nii, nagu Jumal need loonud on. Liiga lihtne on ajada oma elu-olu asju ning mitte näha, mis ümberringi toimub ja et aega on väga vähe. Aega, et juhtida oma lapsukesed sellele õigele teele. Pean seda tegema iga päev – ei või ühtegi võtta puhkepäevaks.
Ma pean iga päev õppima toetuma ainult Jumalale ja ma olen väga-väga tänulik, et Ta annab mulle kogemusi, et mind neile asjadele mõtlema panna.
Kutsun sindki, armas lugeja, kõigepealt ennast ja siis oma lapsi iga päev pühendama Jumalale – anna end iga päeva alguses täielikult Jumala kätesse. Usaldagem end täielikult Jumala peopesadesse – iga päev!
Iga pere rutiinid on erinevad ja muutuvad ajas ning laste kasvades. Julgustan teid muutustega julgesti kaasa minema ning märkama, mis huvid on lastel. Vastavalt huvidele ja valmisolekule suunakem ning toetagem – ikka koos Jumalaga, Tema käest kinni hoides.
In English