Peakonverentsi (PK) presidendi Ted N. C. Wilsoni palvel kõneles üleilmse adventkoguduse aastakoosolekul kolm kõnelejat: Mark Finley rääkis adventistlikust identiteedist ja Piibli rollist selles, Artur Stele arutles „uue hermeneutika“ teemadel ja Michael Ryan jagas mõtteid selle kohta, miks on adventistlik arusaam armust nii laiapiiriline. Järgnev on lühike kokkuvõte kõneldust, allpool on ka viide videole. – Toimetajad.
Mark Finley: Kas me peaksime oma identiteeti uuesti mõtestama?
Kas Piibli lugemisel on üks peatingimusi kultuur? Kas seitsmenda päeva adventistide kogudus on usuliikumine, mille Jumal kutsus ellu, et valmistada inimesi ette Jeesuse teiseks tulemiseks, või on see pelgalt üks kogudus teiste religioonide seas? Kes me oleme ja miks me eksisteerime?
„Seitsmenda päeva adventistid usuvad endiselt, et Piibel on autoriteet, et see on Jumala eksimatu Sõna,“ rõhutas Finley. „Ja Piiblil on endiselt teiste valdkondade seas – teaduses, prohvetluses, elustiilistandardites ja doktriinides – autoriteet.“
Aga kuidas on adventistliku identiteediga? Finley tuletas kogudusejuhtidele meelde, et seitsmenda päeva adventistid on „prohvetlik liikumine, millel on prohvetlik sõnum ja jumalik missioon“. Ta küsis: „Kas Taanieli ja Ilmutusraamatu prohvetikuulutused on olulised ka 21. sajandil või peame oma prohvetlikud arusaamad ümber hindama?“ Finley kinnitas jõuliselt, et Taanieli ja Ilmutusraamatu prohvetikuulutused kõnelevad ka täna võimsalt.
Veel üks küsimus, mille Finley esitas, oli: kas 1. Moosese esimesed üksteist peatükki on ajalooline aruanne või allegooria sellest, kuidas Jumal ajastute eest tegutses. „Kas on vahet, mida inimene maailma loomise või veeuputuse kohta usub või ei?“ Ta selgitas, et sõna-sõnaline seitsmepäevane loomisnädal on põhimõte, mille külge „kinnitub kogu Piibel ning see annab mõtte meie eksistentsile“.
Finley rääkis ka muredest, mis on seotud kasvava hulga noorte adventistidega, kes usuvad, et Jeesus ja doktriin on kaks eri asja. Mõned arvavad ja rõhutavad, et doktriin on legalistlik ja meelevaldne, selgitas Finley. Ta tuletas kogudusejuhtidele ja -liikmetele meelde, et Jeesus ja Tema õpetused on lahutamatult seotud. „Kristuse vastuvõtmine tähendab nende õpetuste vastuvõtmist, mida Ta õpetas.“
Finley kõneles nähtusest, mida nimetas adventväsimuseks. Ta märkis, et üle 175 aasta on adventistid kuulutanud Jeesuse peatsest tulekust. „Kas me usume ikka veel, et Ta tuleb varsti?“ küsis Finley. „Kas on ebapiibellik kuulutada Jeesuse tuleku lähedust ja rääkida seejuures advendi viibimisest? Kuidas saame motiveerida oma liikumist selleks, et valmistuda meie Issanda peatseks tulekuks?“
Adventistid usuvad endiselt, et Pühakiri õpetab, et Jeesuse tulemine on „lähemal kui siis, kui me usklikuks saime“, ütles Finley apostel Paulust tsiteerides (Rm 13:11). Ta märkis, et alates 1970ndate lõpust ja 1980ndate algusest on üha kasvav arv teadlasi hakanud üha enam kahtlema prohvetlikus ajajoones, mis kulmineerus 1844. aastaga, mille kohta adventistid usuvad, et Jeesus sisenes siis taevase pühamu kõige pühamasse paika ja algas Tema teise tuleku eelne kohus. Finley tunnistas, et need kahtlused on muutunud aina häälekamaks ja intensiivsemaks.
Palju on neid, kes kahtlevad taevase pühamu uskumuses. Aga „eeluurimiskohus ja pühamu on endiselt adventteoloogia keskmes sellest, et valmistada inimesi ette Jeesuse teiseks tulemiseks“, sõnas Finley.
Mark Finley kõne algab videos 1:49:41.
Artur Stele: Kuidas peaksime Piiblit lugema ja uurima?
Stele tuletas aastakoosolekul viibijaile meelde, et saatan on ajastute jooksul kasutanud Jumala rahva ründamiseks kahtluseid, Pühakirja valikulist kasutamist ja ümbertõlgendamist. Keskajal püüdis vaenlane Jumala Sõna inimestest eemal hoida. „Piibel oli kättesaadav vaid ladina keeles ja seda mõista ning selgitada said vaid kirikuteenijad. Üks reformatsiooni suuri õnnistusi on tõik, et Piibel anti nende emakeeles inimestele,“ sõnas Stele.
Stele tuletas kogudusejuhtidel meelde Piibli ajaloolis-kriitilise lugemis- ja tõlgendamismeetodi eeldusi. Vastavalt sellele ja teistele sarnastele vaadetele ei ole Piibel Jumala Sõna, vaid see sõltub kultuurilistest tingimustest. „On öeldud, et Piibel näitab, kuidas inimesed nägid Jumalat ajal, mil Piibel kirjutati,“ ütles Stele. „Selle mõtteviisi järgi ei ole Piibel Jumala kõne inimestega, vaid raamat sellest, kuidas eri aegade ja kultuuride inimesed mõistavad Jumalat ja kuidas nad (piibliteksti) tõlgendavad.“
Vastupidiselt sellele usuvad seitsmenda päeva adventistid, et „kuigi kultuur ja ajalugu on Piiblis esindatud, ei sõltu selle sisu kultuurist ega ajaloost“.
Stele selgitas, et postmodernistlik tõlgendusviis on toonud kaasa fookuse nihkumise. Selle uue hermeneutika raames läheb fookus piiblitekstilt ja autori kavatsustelt lugejale, kes nüüd otsustab, mida Piibel ütleb.
Stele märkis, et selle uue hermeneutika kontekstis ei otsi lugeja arusaamist sellest, mida autor mõtles, vaid pigem kohtumist. „Tähendus sünnib hetkel, kui lugeja ja tekst kohtuvad,“ arutles Stele. „Siis ei ole oluline, mida autor kavatses. Tekst elab nüüd oma elu. Kohtumine teksti ja lugeja vahel leiab aset siis, kui üks sõna, üks näide või üks lugu sind kõnetab.“
Stele lisas, et selline lähenemine viib teksti mitmetähenduslikkuseni: tekst võib eri lugejatele tähendada eri asju. Isegi samale lugejale võib tekst eri aegadel eri tõdesid rääkida. „Selmet püüda mõista teksti objektiivset tähendust selle algupärases kontekstis, vaatab uue hermeneutika järgija Piiblit ja näeb selles erinevate sõnade, ideede, arusaamade ja lugude kogumit, mis ühel „kohtumise hetkel“ võib muutuda Jumala Sõnaks,“ rääkis ta.
Lõpetuseks rõhutas Stele, et see uus hermeneutiline lähenemine viib meid Jumala-kesksuselt enesekesksusesse. Piibli sündmuste ajaloolisus ei ole enam oluline.
Stele märkis veel, et adventistlik uskumus, et Jumal ja inspireeritud tekstid julgustavad meid uurima Pühakirja innukalt, kasutades selleks kanoonilist lähenemist, milles meie jõupingutused mõtte otsinguil on ühendatud Piiblile ustavaks jäämisega. „Olgem Jumala Sõna ustavad õppijad!“
Artur Stele kõne algab videos 2:05:07.
Michael Ryan: Kui suur on Jumala arm?
On inimesi, kes süüdistavad seitsmenda päeva adventistide kogudust selles, et armu vaadeldakse väga kitsapiiriliselt. Nad väidavad, et koguduse teoloogia on tume ja teised kristlikud kogudused ei aktsepteeri seda kunagi. Nende ütlemise järgi ei anna adventistlik arusaamine armust koguduseliikmeile vabadust, mille annab Piibel; kriitikute sõnul on see ilma piirideta elustiil.
Jumal armust arusaamise keskmes peab olema arusaam, et Tema arm ulatub absoluutselt igasse Piibli sõnumi nurka, kinnitas Ryan. Jumala Sõna juhib meid Kristuse õiguse juurde. „Iga piiblilugu, iga prohvetikuulutus, iga teema ja doktriin, Jumala seadus ja Piibli ajalugu, iga tähendamissõna – kõik see kutsub meid pesema oma rüü Talle veres.“
Kui me viskame välja selle, mida arm meile pakub, siis me vähendame armu. Piibel ei jäta ruumi sellele, mis on tuntuks saanud kui hüperarm. Hüperarmu idee väidab, et kuna usklik süda on armust läbi imbunud, ei ole reform vajalik. See väidab, et Piibli doktriin on ebavajalik, hävitades seega armu. Vastupidi, seitsmenda päeva adventistid usuvad, et armu poolt pakutu vastuvõtmine laiendab armu piire.
„On selge, et meie koguduses on inimesi, kes kuuluvad hüperarmu liikumisse,“ sõnas Ryan. Ta märkis, et adventpioneeride teoloogia on sattunud nende kriitika sihtmärgiks. Need koguduseliikmed, kes kritiseerivad kogudusejuhte, väidavad, et koguduse uskumused on asendatud ideoloogiaga. Nad ütlevad, et just nende uskumuste pärast ei lähe misjonitöö edasi.
„See ei ole uus arm,“ ütles Ryan. „See ei ole Jeesuse usk. See ei ole uutlaadi arm, mis kasvab kuidagi samal ajal, kui Jumala sõnum kokku tõmbub. Ei ole olemas sellist asja nagu sedalaadi arm.“
Ryan rõhutas, et Piibli õpetuse järgi pakub arm kõike, mida me vajame. „Tõusku kogudus üles ja jutlustagu teed Kristuse õiguse juurde,“ ütles ta.
Artur Stele kõne algab videos 2:23:19.
">Videosalvestust saab vaadata siin.
In English