Oleme juba aastajagu elanud maailmas, milles pandeemiakriisi tõttu on inimkontaktid ja kaasinimestega suhtlemine olnud üpris piiratud. Keskmiselt on täiskasvanud, töölkäivad inimesed kohtunud vaid oma perekonna ja töökaaslastega. Kõige selle keskel oleme siiski saanud osaleda teistsuguse, virtuaalse kogukonna tegevuses – sotsiaalmeedias ehk some’s nagu sotsiaalmeediat siin, Soome lahe põhjakaldal, kutsutakse. Milleks on sotsiaalmeedia vajalik, kelle huve see teenib, missuguseid inimlikke vajadusi see rahuldab? Mis on meile kristlastena sotsiaalmeediast kasu või kahju? Kõigile neile küsimustele ning ka paarile muule püüab vastuseid leida käesolev väike kirjatükk.
Mäletan aega enne oma laste sündi, mil Facebook oli koht kõikvõimalike testide tegemiseks. Kui suured on sinu teadmised kliimamuutuse kohta? Missugune loom sa oma iseloomu või temperamendi põhjal võiksid olla? Millise riigiga võiks sind võrrelda? Ja nii edasi ja nii edasi. Need lõputud testid... Mäletan, et see kõik tundus mulle väga tühisena ja kui ma 2009. aastal emaks sain, astusin Facebookist välja kindla otsusega sealt väljas püsida nii kaua kui võimalik. Kolisime abikaasaga juba enne esimese tütre sündi Helsingist ära, väiksemasse linna nimega Järvenpää. Kahjuks ei tundnud me siin praktiliselt mitte kedagi. Ma jäin vastsündinud lapsega koju linnakeses, kus mul ei olnud ühtegi sõpra. Õnneks tutvusin liivakasti serval istudes nii mõnegi toreda emmega ja ka kohalikus adventgrupis leidus hingesugulasi. Kolm-neli aastat hiljem liitusin ühe kooriga Järvenpääl, kus oli hädavajalik omada kasutajanime Facebookis– see oli koori ainus kontaktipidamise kanal. Pidin tunnistama, et Facebook oli vahepeal muutunud, ja õnneks positiivses suunas. Ma ei leidnud sealt enda rõõmuks enam nii palju kõikvõimalikke teste, võistlusi ja tähtsusetut meelelahutust. Märkasin ka seda, et inimesed olid varasemaga võrreldes hakanud rohkem postitama teemasid, mis läksid neile korda, mis olid neile tõeliselt südamelähedased ning selle kaudu ka teistele huvipakkuvad.
Milliseid inimlikke vajadusi püüab sotsiaalmeedia rahuldada? Esimesena tuleb meelde kuuluvusvajadus, tunne, et sa kuulud kellegi või millegi hulka, mingisse inimgruppi, kus jagatakse sinuga sarnaseid huve, probleeme või kutsumust. Teiseks rahuldab sotsiaalmeedia kindlasti tunnustusvajadust. Psühholoogiliste katsetega on tehtud kindlaks, et kui keegi paneb üles uue postituse, siis iga kord, kui selle alla ilmub ülespidi pöidlaga käsi (=kellelegi teisele on see postitus meeldinud), vabaneb inimese ajus väike kogus serotoniini. Serotoniin aga on teadupärast aju ainevahetuses osalev vahendaja-aine, mille vabanemisel kogeb inimene heaolu- ja õnnetunnet. Kindlasti pakub sotsiaalmeedia võimalust suhelda, mõtteid vahetada, oma uskumusi, arvamusi, arusaamu teistele teatavaks teha. Seda vägagi mitmetel areenidel, vägagi mitmetes foorumites. Sotsiaalmeedia on kindlasti üks viis rahuldada inimlikku uudishimu, uudistenälga ja peab ütlema, et sotsiaalmeedia sirvimine ja selle jälgimine on muutunud oluliselt populaarsemaks kui TV- või raadiouudiste jälgimine. See, mida on möödaläinud nädalavahetusel teinud kellegi naaber, töökaaslane või sõber, paistab huvitavat kordades rohkem kui see, millega on läinud nädala jooksul hakkama saanud vabariigi valitsus.
Sotsiaalmeedias võib tavalisest inimesest ühe ööpäevaga saada ülemaailmselt tuntud kangelane. On ju teada juhtumeid, kus mõnes riigis on üles pandud kolme minuti pikkune video lapsest, kes päästis uppuva eakaaslase elu, ning see video on kulutulena levinud kogu maakeral ja saavutanud miljonite inimeste tähelepanu, kaasaelamise ja tunnustuse. Ma usun, et sellise kiiruse ja infolevikuni ehk tavaliste teadeteagentuuride abil ei jõuta.
Sotsiaalmeedia pakub inimestele võimalusi loovaks eneseväljenduseks. Paljud esitavad selle kaudu kas oma kujutavat kunsti, sõnalist loomet või mistahes loovat tegevust.
Kuuluvustunne, aktsepteerimine, heakskiit, märkamine, tunnustamine, teiste eluga kursis püsimine – eks need kõik on ju üpriski kiiduväärsed funktsioonid, mida sotsiaalmeedia püüab täita. Kõige kurb pool on aga see, et sotsiaalmeedia on uurimuste järgi ka tegur, mis lisab sotsiaalset isoleeritust ja üksindust. Inimesed, kes veedavad iga päev tunde sotsiaalmeedias, ei pruugi kogeda end armastatu või aktsepteerituna. Inimlik lähedus jääb kaugeks. Puudu jääb sõbra toetavast õlapatsutusest ja armsama hellast kallistusest. Paraku kaldub olema nii, et mida rohkem on kellegi elus sotsiaalmeediat, seda vähem on seal elavaid inimesi, sügavaid ja rahuldust pakkuvaid inimsuhteid. Nii võibki tekkida küsimus, kas sotsiaalmeedia on pigem õnnistus või needus, eriti neile, kel on kas füüsilise puude või psüühiliste eripärade tõttu raske või koguni võimatu teiste inimesteni jõuda, nendega kontakti või suhteid luua.
Mida on kristlusel sotsiaalmeediaga tegemist? Ma leian, et on ja vägagi palju. Tean inimesi, kes on aidanud teisi usu juurde tulla oma blogipidamise, kirjutiste või eestpalvete abil, mida nad on vahendanud sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia võib Jumala käes olla võimas vahend ja tööriist inimesteni jõudmisel. Ka Ellen White on öelnud, rääkides Jeesuse meetodist, et Jeesus viibis seal, kus viibisid inimesed. Ta tundis huvi inimeste vastu ja püüdis kergendada nende koormaid ning leevendada nende kannatusi. Kui tänapäeval veedab suur osa inimesi suure osa oma ajast sotsiaalmeedias, kas ei oleks siis meie kui kristlaste kohustus teha sedasama, minnes nende juurde ja tundes huvi nende vastu, aidates kanda nende koormaid ja jagades nendega oma usku Jeesusesse?
Kurb on see, et meie kui kristlaste ja ka adventistide poolt modereeritavad sotsiaalmeedia vestlusgrupid on pahatihti muutunud kohtumõistmise, siltide kleepimise ning kurjade sõnade kanaliks. Tean inimesi, kes on isegi oma koguduse maha jätnud, kuna nad on olnud nii pettunud meie, adventistide viisist väljendada oma mõtteid ja hoiakuid nimelt sotsiaalmeediakanalites. See on midagi, mida mul on ühelt poolt raske, kuid teisalt kerge mõista. See on väga inimlik, et meil on kergem oma negatiivseid seisukohti välja öelda, ilma et keegi kuuleb meie füüsilist häält ja näeb meie füüsilist nägu, sel ajal kui me oma mõtteid väljendame. Sotsiaalmeedia on mõnevõrra anonüümsem paik kui kirikusaal. Kuigi me esineme sotsiaalmeedias enamasti oma nimega, käitutakse seal oma mõtteid avades paljuski vabamalt kui reaalses elus, näiteks hingamispäevakooli tunnis vesteldes. Ilmselgelt sotsiaalmeedias mitmed meie piduritest petavad ja me kirjutame seal asju, mida hiljem võib-olla kahetseme. Kuidas tuua sotsiaalmeedia vestlustesse ja eriti kristlikesse foorumitesse rohkem aktsepteerimist, kuulamist ja mõistmist? Olen nõus, et kõike pole vajagi aktsepteerida, ja teinekord võib ka jalgadega hääletada, kui vestluses esinevad mõttearendused ei lähe mitte kuidagi kokku meie endi vaatenurkadega.
Kõigele vaatamata usun, et sotsiaalmeediat on võimalik rakendada jumalariigi töös ja olen ka ise seda teha püüdnud, jagades sobivaid mõttekilde või kogemusi mõnest kaunist vaimulikust kontserdist või sündmusest. Eks sotsiaalmeedia on otsekui kiri, mida me endast iga postitusega maailmale kirjutame. Tasub mõelda, mida me kirjutame, mida väljendada soovime, millise jälje endast jätame. Põnev on mõtiskleda ka selle üle, et kui see maailm ja infotehnoloogilised lahendused üha rohkem arenevad, millised saavad siis olema tulevaste põlvede sotsiaalmeediad. Kas minnakse üha suurema tehnologiseerumise suunas ja mõeldakse välja üha peadpööritavamaid lahendusi ka sotsiaalmeedia valdkonnas või toimub vastupidine muutus – lihtsama suunas, tagasipöördumine paberi ja sulepeaga kirjade kirjutamise juurde. Kes teab, eks vinüülplaadidki on üha suuremat soosingut saavutamas.
Kõige tähtsam on, et kõige selle meediatulva ja sotsiaalmeediast saabuva infokülluse keskel kuuleksime ja kuulaksime ennekõike Jumala häält ja et meie kanal Püha Vaimuga oleks iga päev avatud. Et me oleksime iga päev valmis vastu võtma neid teadaandeid ja postitusi, mida Pühal Vaimul on just meie jaoks ja just täna edasi anda. Olgem iga päev avatud Jumalale, kuid hoolivad ka oma kaasinimeste suhtes.
In English