Kui esiisa Aabraham tuli soodomlasi aitamast, kuigi ta teadis, et nood olid väga patused, maksis ta teelt tulles kümnist Melkisedekile. Jumala sõna võrdleb meie Õnnistegijat Melkisedekiga: „…kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks“
Hb 6:20.
Muidugi oli Melkisedek inimene, aga ta oli kõrgem kui Aabraham, sest on ilmselge, et kümnist makstakse ülemale, kui ise ollakse. Aabrahami elu on paljus eeskujuks, kuigi ka tema oli ekslik. Jumal nimetas ta oma sõbraks, aga Ta ei saanud oma sõbraga rääkida pikki aastaid Haagari loo pärast, kui patriarh püüdis end oma tarkuse ja meetoditega aidata.
Olen oma usuelus sageli põrganud otsekui vastu müüri, teades, et olen asjadest õigesti aru saanud, aga igapäevane ümbruskond tõendab vastupidist. Kõikjal räägitakse teistpidi kui Jumala Sõnas selgesti on kirjas. Usuisale anti taevast tõotused, aga kannatlikkust nende täitumist ära oodata ei jätkunud. Kuid vigade ja isegi pattude puhul – eks Haagari lugu oli ikka patt küll – on üks positiivne faktor: neist võib õppida.
Meie kõigi parim õpetaja on Jeesus, toosama Melkisedeki-taoline Ülempreester, kes on praegu kostmas viletsate eest taevase pühamu kõige pühamas paigas ja Tema on igavene. Maine ajaarvestus arveldab maksimumjuhtudel aastatuhandetega, aga seal on keegi, kes on igavene ja kes on valmis igaühele andma igavese võimaluse – olla koos Temaga. Selle saavutamiseks pole tarvis taotleda inimeste austust, nagu tegid seda Jeesuse kaasaegsed pärimuste õpetajad. Õpetus taevasest pühamust ei ole selline pärimus. See on otseselt Pühakirja valgustav ja südantsoojendav and. Kui Jeesus on pühamu kõige pühamas paigas, siis tähendab see, et ta ei ole maa peal inimeseks kehastununa isegi mitte siis, kui kuskil mõni karismaatiline liider end Jeesuseks kuulutab. Sellised isehakanud messiad võivad küll hetkeks oma sekti liita suure hulga kergesti manipuleeritavaid inimesi, aga nende elu ja käitumine viib nad varem või hiljem hukatusse. Võime ehk arvata, et sellised küsimused adventiste ei puuduta. Koguduses ehk mitte, sest meil on ülemaailmne selge õpetuslik kooskõla, mis väljendub muu hulgas ka hingamispäevakooli õppetükkides. Kuid olgem ausad, mässumeelsust on igal pool.
Üheks kindlaks varjupaigaks nende eest, kelle eest Jeesus hoiatas, on õpetus taevasest pühamust ja sealsest imelisest eestkostjast. Kui Jeesus oli veel maa peal kohtus Ta oma maise elu viimastel tundidel maise ülempreestriga. Kohtumine lõppes maise ülempreestri surma väärt patuga. Nimelt rebis maine ülempreester vihasööstu ajel oma rüü lõhki. Moosese seaduses, mida ta tundis, oli selle eest ette nähtud karistusena surm. Kunagi kui seda teada sain, imestasin mõnevõrra, et nii väike süütegu ja kohe surm. Aga ülempreestri rüü, nagu kogu teenistus maises pühamus, sümboliseeris seda, mis toimub taevases pühamus, mille oli valmistanud Jumal ja mitte inimene. Selle rüü puruksrebimine tähendas sama, mida kunagi tegi Juuda kuningas Joojakim, kui ta viskas sütepannile prohvet Jeremija armusõnumi oma rahvale. Kuigi osa kaaslasi tungivalt palus kuningal seda mitte teha, tegi too seda siiski. Inimesed väljendavad oma suhtumist Jumalasse mitte säravate deklaratsioonide või rahmeldamise kaudu, vaid sellega, kuidas nad reageerivad Jumala selgetele hoiatustele, mis on armusõnumi üks osa.
Armastuse Jumal tuleb ustavatele kord järele tollesama Jeesuse isikus, kes tookord seisis templis ülbe ülempreestri ees. Siis oli Ta vaikne ja tasane Galileast pärit Õpetaja. Siis istub Ta Jumala ausuuruse kõrval, Tema kõrval, kellega nad on üks. Taevases pühamus on kõik kirja pandud. Ka ustavate süüteod. Aga ustavate süütegude lahtrisse, kus on karistuse koht, on kirjutatud: andestatud ja kustutatud. Mitte et neid lahtreid, kus ustavate süüteod on kirjas, ei oleks, need on, aga karistuse võttis Eestkostja enda peale. Kõige raskem on vast neil, kes arvavad ja vahel mõnevõrra siiraltki, et neil neid lahtreid polegi. Kord kuulevad nad sõnu: „Taganege minust, te ülekohtutegijad.“ Neil, kes aga on anudes ja kahetsedes korduvalt Jumala ees seisnud, on siis hoopis toredam. „Tulge minu juurde, Isa õnnistatud, ja pärige kuningriik.“ Eneseõigus toob vahel austuse kaasinimestelt, aga Kristuse õigus toob austuse Jumalalt, kes kõik on loonud ja kes on ka Lunastaja.
In English