Enne kui ma lapsevanemaks sain, arvasin, et emaks olemine on tore – täis rõõmu ja armastust –, nägemata seal taga kogu seda kasvatuslikku poolt. Nüüd, olles kahe lapse ema, näen eluolu hoopis teises valguses – nii nagu see päriselt hetkel minu elus on. See pole kaugeltki mitte ideaalne ja ülimalt harmooniline. Me kõik oleme erineva iseloomuga ning igaüks oma arusaamadega omal tasemel, nii mina, meie lapsed kui ka minu abikaasa.
See on väga huvitav – jälgida enda, abikaasa ja laste arengut. Nüüdseks olen ema olnud umbes kuus aastat ja ei saa öelda, et see oleks olnud kerge aeg, aga kahtlemata on see olnud põnev, täis väljakutseid, muutusi ning kindlasti rõõmu ja armastust. Usun, et kõik lapsevanemad kuulevad varem või hiljem staažikamatelt lapsevanematelt ütlust: väikesed lapsed – väikesed mured, suured lapsed – suured mured. Olenevalt lapsevanemaks olemise ajast võib see tunduda kummaline, aga tegelikult see just nii kipubki olema.
Minu küsimus on aga: kas kristlastel on see teistmoodi või võiks olla teistmoodi? Kas kristlastel on kergem oma lapsi kasvatada või kui nende lapsed kasvavad suuremaks, siis kas neil ei ole suuremate laste suuremaid muresid, kuna nad on kristlased?
Vastupidi – tihtipeale tundub, et kristlaste lastel ja ka nende vanematel on veelgi suuremad mured, kui ilmalikel peredel. Seda seepärast, et meie elustandardid tunduvad olema rangemad ning reeglid, millest kinni pidada, palju jäigemad.
Kuid – mõelgem korraks – mis on kristlus, mis on meie õpetus ja mida me tahame kristlastena oma lastele edasi anda? Miks tundub see nii raske? Miks näib see olevat lausa koorem? Miks ei võiks see olla protsess täis rõõmu ja armastust?
Üks ja ainus vastus on, et me elame ju patuses maailmas ja miski siin ei ole ideaalne. Kuid me oleme ju kristlased, meil on Jumal, kes peaks olema meie abimees igas koormakandmises. Veelgi enam, Ta on tõotanud meie koormad ise meie eest kanda – kui me ainult need Talle usaldaksime. Tihtipeale leiame end ikka olukorras, kus oleme koorma all murdumas, kuid ära ka anda ei taha või isegi ei märka.
Jesaja 46:4 on kirjas imeline tõotus: „Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan.” (Tungivalt soovituslik lugeda kogu peatükk.)
Kui Jumal on meie Sõber, siis peaksime käituma just nii: usaldama Talle oma kasvatusalased mured, tööga seotud probleemid, võitlused isude või isutusega, ükskõik missugused kiusatustega võitlemised Talle üle andma.
Niisiis, armas lugeja, kutsun sind üles maha panema kogu oma koorma ning usaldama selle Loojale, kes sind niivõrd palju armastab, et tahab kanda kõiki sinu raskusi, veelgi enam – julgustada sind seda tarbetut koormat maha panema.
Õppigem tundma oma Loojat kõigil oma teedel, ka lastekasvatuse radadel, siis Ta teeb meie teerajad tasaseks.
In English