Õpime nädalast nädalasse hingamispäevakoolis. Omandame uusi teadmisi, kuuleme uusi mõtteid ja ainulaadseid kogemusi seoses õpituga. See jääb meelde ning pakub mõtteainet ka edaspidiseks. Paljud seosed tulevad esile just hiljem, asjadele tagantjärgi mõeldes.
Selle kvartali õppetükk on misjonitöölistest. Kõigi nende eesmärk oli kuulutada evangeeliumi ja seda tegid nad agaralt iga võimaluse avanedes. Paulus ütleb: „Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa” (1Kr 9:22 – see oli üks meelespeetavatest tekstidest). Paulus oli innukas oma eeskujuga teisi päästma. Ta oli kohandumisvõimeline ning põles armastusest. Kuid selleks, et olla eeskujuks teistele, nägi Paulus palju vaeva. Ta ütleb: „Eks te tea, et need, kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, aga võiduanni saab üks? Jookske nõnda, et teie selle saate! Aga võidujooksja on kasin kõigis asjus, nemad küll selleks et saavutada kaduvat pärga, aga meie, et saavutada kadumatut pärga. Sellepärast ma ei jookse nagu pimedast peast, ma ei võitle nõnda nagu see, kes tuult peksab, vaid ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust üteldes ise ei saaks kõlvatumaks” (1Kr 9:24-27).
Meie iga sõna ning tegu avaldab mõju. Isegi kui vaikime, on sellel mõju. Seepärast on väga oluline, kuidas me käitume, kelle eeskuju järgime igapäevases elus. Ristija Johannes viibis kõrbes pikka aega, õppides tundma Jumalat. See valmistas teda ette kuulutama Eelija kuulutust. Õpitud õppeaines oli võrreldud tema ja Eelija kuulutust lõpuaja rahva kuulutusega maailmale. Kuidas aga saame kuulutada, kui meie elu räägib vastu meie sõnadele? Milline oleks olnud Ristija Johannese sõnumi vastuvõtmine rahva poolt, kui ta rääkinuks meeleparandusest, kuid ise oleks teinud samu jälkusi mida kõik teisedki? Milline oleks olnud Pauluse mõju, kui ta poleks talitsenud rangelt oma ihu ja samas kuulutanud inimestele, et tuleb olla kasin nagu võidujooksja?
Me ei saa varjata, kes oleme. Võime näidelda ja mängida mõnda püha inimest, kuid varem või hiljem selgub, kes me oleme. Koguja lõpetab oma raamatu sõnadega: „Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!”“ (Kg 12:13,14). Meie teod ja teguviisid ei ole Jumalale teadmata.
Jumal soovib, et me peaksime Tema käske. See on üks osa eeskujuks olemisest teistele. Meile on väga oluline hingamispäev, sest see on osa Jumala teenimisest kolmeingli kuulutuses. „Ja ta ütles suure häälega: „Kartke Jumalat ja andke temale austust, sest on tulnud tema kohtutund, ja kummardage teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad!” (Ilm 14:7). Hingamispäev on selleks, et võiksime Jumalat kummardada ning teenida. Meie Looja on selgelt öelnud oma sõnas, et hingamispäev on rõõmupäev. Looja on andnud ka selged juhtnöörid, milline rõõmupäev peaks olema. „Kui sa hingamispäeval peatad oma jalga ega tee mu pühal päeval, mis sulle meeldib, kui sa nimetad hingamispäeva rõõmuks, Jehoova püha päeva austusväärseks, ja austad seda ega tee, mis sulle meeldib, ei otsi omakasu ega kõnele tühje sõnu, siis sa tunned rõõmu Jehoovast; mina sõidutan sind üle maa kõrgendike ja toidan sind su isa Jaakobi pärandiga! Jah, Jehoova suu on rääkinud!” (Js 58:13,14). Jumal soovib, et veedaksime hingamispäeva koos Temaga. Käsk ütleb: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi” (2Ms 20:8,9).
Hingamispäeva pühitsemine on meie eeskujus määrava tähtsusega. Kui kutsume endi keskele sõpru ja tuttavaid ning nad näevad „vale” hingamispäeva pühitsemist, ei teki neis tõelist igatsust rahu järele. Kui me hingamispäeval kütame sauna ja pakume kõigile võimalust sauna külastuseks; kui kuulame hingamispäeval naudinguga nn vaimulikku muusikat, mis vaid sõnade poolest erineb pop-muusikast; kui loeme huvitunult peale reedest päikese loojumist ajalehte; kui me ei arva tegevat valesti, vaadates peale hingamispäeva algust oma telerist huvitavat dokumentaalfilmi; kui otsustame rahupäeva veeta kärarikkas mererannas rahvamassi keskel; kui meie teemade ring hingamispäeval piirdub autode ja selle masina probleemidega jne. Millist eekuju me näitame, toimides nõnda? Kas sarnaneme Ristija Johannesele, kes paastus ja palvetas kõrbes? Kas sarnaneme Paulusele, kes kutsub meid üles vaeva nägema? „Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” Kui astume kergema vastupanu teed ega pingutagi selle nimel, et olla eeskujuks, siis pole ime, et me näeme ahastamapanevaid tulemusi. Eriti tähelepanelikud ja valvsad peavad olema juhid. Neid pannakse enam tähele kui tavalisi koguduseliikmeid. Üks koguduse liige käitus hingamispäeval nõnda. Kuna ta elas maal ning tuli linna vaid laupäeviti kirikusse, läks ta poodi enne pühakotta minekut. Kirikusse saabus ta igal korral suurte kottidega. Millist eeskuju ta näitas? Mis juhtunuks, kui tegu oleks olnud mõjuvõimsa juhiga?
Lõpuaja koguduse kuulutus on: „Parandage meelt!” Küsimus on lihtne: miks peaksid inimesed meelt parandama, kui meie ei paranda meelt – meie meel ei parane, vaid hakkab otsekui hoolitsemata haav rohkem ja rohkem mädanema. Me ei luba Suurel Arstil end parandada, sest arvame niigi teadvat, mida tegema peame. Nõnda libiseb elukroon käest, sest ustavus on asendunud ustavusetusega. „Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!” (Ilm 2:10b). Kas soovime siirast südamest olla võitjad ning Jumala suured misjonitöölised? Kui meie elu on kooskõlas Loojaga, kui elame läbi tõelise meeleparanduse ning järgime Tema käske kõrvalekaldumata, võime olla sambad: „Kes võidab, selle ma teen sambaks Jumala templis” (Ilm 3:12a).
In English