Septembri lõpus avanes Eesti noortel võimalus osaleda seminaril, mis toimus Soomes Toivonlinnas. Tegu oli organisatsiooni Maranatha Vabatahtlikud organiseeritud juhtimiskoolitusega. Maranatha on kristlik rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon. See asutati aastal 1969. Maranatha organiseerib ja viib ellu hädavajalikke ehitusprojekte üle kogu maailma. Viimase 38 aasta jooksul on üle 60 000 vabatahtliku osalenud Maranatha projektides 63 riigis. Hetkel toimub ehitustegevus Tšiilis, Kuubal, Ekuadoris, Indias, Mosambiigis ja USAs. Maranatha eesmärgiks on:
kuulutada evangeeliumi kogu maailmas,
ehitades inimesi
läbi hädavajalike ehitiste rajamise.
Nagu nähtub eesmärgist, on Maranatha jaoks oluline inimeste vaimulik areng kui ka nende materiaalsete vajaduste rahuldamine. Lisaks arvukate ehitiste rajamisele on Maranatha eesmärgiks olnud muuta need misjoniretked elumuutvaks kogemuseks nii osalejatele kui kohalikele elanikele.
Toimunust annab täpsema ülevaate Kristjan Kalmus:
Üks täiesti tavaline nädalavahetus võib muutuda hetkega eriliseks, kui reedel pärastlõunal minna laevale ja sõita umbes 100 minutit laevaga, mille järel tervitab sind Soomemaa oma pärastlõunase ummikuga. Meiega just nii juhtuski. Aga ummikust pääsedes õige elu alles algas. Sileda asfaltiga kaetud kiirtee viis meid peaaegu 200 km lääne poole – Toivonlinna. Seal toimus Maranatha juhtide seminar. Maranatha on organisatsioon, mis tegeleb erinevate hoonete ehitamisega üle maailma ja mille tegevus põhineb suures osas vabatahtikkusel. Põhirõhk on küll kirikute ja koolide ehitamisel, kuid lisaks on ehitatud ka kliinikuid, haiglaid ja lastekodusid.
Kokku oli kogunenud üle 20 inimese – Eestist, Soomest, Norrast, Taanist ja USA-st. USA-st oli kohale tulnud seminari läbiviija, Steve Case, kes on osalenud rohkem kui 90 Maranatha projektil ja on teinud sarnaseid koolitusi paljudes erinevates kohtades. Eestlaste jaoks oli see seminar omamoodi, sest et keegi meist ei teadnud Maranathast eriti palju midagi. Seetõttu oli töögruppides osalemine pisut omamoodi, kuna paljudes kohtades pidi lihtsalt ette kujutama, miks ja kuidas projektid toimuvad.
Ah et mis siis kohapeal toimus? Et inimeste vahel saaks tekkida side, peab teadma vähemalt nende nimesid. Seetõttu oli esimene osa pühendatud erinevatele tutvumismängudele, et pakkuda inimestele võimalust üksteise nimed ära õppida. Tutvumismängud on hea vahend, et murda jää võõraste inimeste vahel, mis eriti põhjamaalastel on kerge tekkima. Edasi jagati inimesed paaridesse. Kogu nädalavahetuse jooksul oli erinevaid ülesandeid ja arutlusi, mida pidi tegema just koos oma paarilisega. Õnnelikeks eestlasteks võis lugeda neid, kelle paariline oskas rääkida piisaval tasemel inglise keelt. Teistel juhtudel tuli hakata kas soomekeelt purssima või võtta appi käed-jalad, et viipekeeles mõtted selgeks teha. Aga ma usun, et paariliste näole ilmus suur naeratus, kui nad millestkigi aru said. See, kas nad asjast ka samamoodi aru said, see jääb aga paraku saladuseks. Reedeõhtune teema oli sellest, milline võiks olla ühe Maranatha misjonireisi moto. Kohal olnud inimesed tulid välja päris paljude erinevate ideedega.
Laupäeva hommik algas ilusa päikesetõusuga, mis muutus toa aknast avaneva vaate üliilusaks (kellel oli vaadet, kellel mitte). Kell 8 oli hommikutee, mille järel läks päevakava sujuvalt edasi aruteluga, millised asjad projektidel on sisu- ja millised tulemuskesksed. Siis anti meile nimekiri inimestest ja paluti teha valik nendest, milliseid inimesi mingile kindlale reisile kaasa võtta ja milliseid mitte. Lähenemisnurk paljudel juhtudel oli just "sisu ja tulemuse" külje pealt. Reisile on vaja kaasa võtta häid töötegijaid, kes oleksid ehitusel kasulikud, seejärel tuleb mõtelda ka selle peale, et reisil oleks inimesi, kes hoolitsevad vaimuliku poole eest, ja inimesi, kelle jaoks on reis oluline vaimuliku kasvamise poole pealt.
Pärast lõunasööki ja väikest siestat oli selline omamoodi osasaamiskoosviibimine, mis arvatavasti ei jätnud kedagi puudutamata. Osasaamise kaks põhilist mõtet, mida pastor Steve välja käis, olid: "mida tähendab Jumal sinu jaoks praegu" ja "mida oleksid sa valmis Jumalale andma". Järgmine osa oli jälle rohkem seotud misjonireisidega. Päevakorras olnud küsimus oli omamoodi intrigeeriv – kas misjonireisil tekkivad konfliktid on enamasti head? Arvamusi tekkis päris palju ja nii mõneski rühmas tekkis väikseid vaidlusi. Aga kui aus olla, siis ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Erimeelsuste lahendamine aitab inimestel üksteisele lähemale kasvada, samas teisest küljest vaadatuna võivad konfliktid hoopis lõhkuda inimeste omavahelisi suhteid ja usaldust.
Õhtu jätkus aga väikse teelauaga. Seekord ei olnud tegemist lihtsalt istumisega, vaid igas lauas oli oma teema, mille üle arutleti. Iga arutelu peale oli muidu plaanitud 15 minutit, kuid teemad osutusid arvatust huvitavamaks, ning elavas vestlustuhinas ei pannud keegi tähelegi, et ajalimiit mitmekülgselt ületatud sai. Minu jaoks kõige põnevam lauavestlus oli teemal "Esimene Maranatha reis". Kui langeda üksikasjadesse, siis läheks paar lehekülge vaja, et seda kõike kirjeldada. Võin aga kinnitada seda, et neid jutte oli huvitav kuulata. Õhtul hilja oli soovijatel võimalus käia saunas. Pastor Steve'i jaoks oli see ekstreemne elamus, sest kaugel Ameerikas sellist luksust nagu SAUN ei ole olemas.
Pühapäev algas päikesetõusuga ja järjekordse suurepärase vaatega. Pärast hommikuputru andis iga kohalolija oma paarilisele mingi väikese meene. Ja sellele järgnes väike heategevuslik korrastustöö meie peatumiskohas – mõnekorruseline kenade tubadega hoone, mida kohapeal kutsutakse lihtsalt villaks. Eesmärgiks oli puidust aknaraamidelt vana kulunud värvikiht maha saada ning uus peale kanda. Eestlased pidid aga töö haripunkti jõudes paraku lahkuma, kuna ees ootas sõit Helsingisse, et jõuda laeva peale, mis tagasi kodumaale tooks.
Sain juurde palju uusi sõpru-tuttavaid ning omajagu häid emotsioone. Hüvastijätuks jäid kõlama sõnad: "Eks siis mõnel Maranatha projektil kohtume..."
Osalejate kommentaarid ürituse kohta:
Tanis: Pani mõtlema eestlaste vajaduse üle sellises asjas kaasa lüüa. Meil tegelikult on selleks võimalused olemas, aga küsimus on selles, kas me näeme asjal piisavalt mõtet.... Mina arvan, et meile endale on seda väga vaja – inimesed oleksid kaasa haaratud ja saaksid väga konkreetse väljundi misjonitöö tegemisel. Noh, lisaks muidugi on tore, kui paar maja kaugel maal juurde saadakse...
Hellevi: Arvan, et Maranatha tegevus on võimsaks tunnistuseks maailmale. Kindlasti sooviksin kunagi mõnes nende poolt organiseeritud projektis ise kaasa lüüa. Usun, et see oleks elumuutev kogemus. Üritus ise oli värskendav, motiveeriv ja inspireeriv. Saime kogeda soomlaste heldekäelist külalislahkust ja saime palju uusi tutvusi juurde. Olen Jumalale tänulik selle kogemuse eest ja innustan teidki osa võtma sedasorti misjonitööst, kui Jumal teile selleks võimalused avab.
Kärt&Madli: Meie otsustasime Soome seminarile sõita esialgu peamiselt selleks, et Mervi ometi pealekäimise lõpetaks – noh, et Maranatha siin ja Maranatha seal ja... (Loe Mervi Kalmuse kogemusest Aastateema rubriigi all. Toim.) Ei. Tegelikult polnud lood päris nii hullusti. Tundub, et meil oli mõlemal vaja väikest inspiratsioonidoosi – sellised suuremad või väiksemad erakorralised üritused vahel annavad jõudu ja energiat ja uusi ideid, mis aitavad paratamatult tekkiva rutiiniga hakama saada. Seekordne reis täitis seda ülesannet uhkelt – vaatama sellele, et tegu on suhteliselt kitsapiirilise vabatahtlike organisatsiooniga, saab Steve'ilt kuuldud mõtteid rakendada ka kirikutöös laiemalt. Tuleb ju nii välja, et oleme pea kõik oma koguduse juures ülesandeid täites vabatahlikud. Lisaks värsketele teadmistele oli tore leida uusi sõpru – nii nooremaid kui vanemaid kui vahepealseid – ja kogeda seda imelist tunnet, mida kirikukeeles "osaduseks" nimetatakse. Tore reis. Ainuke eesmärk, mida see nädalavahetus ei suutnud saavutada, oli Mervi juttudele lõpu panemine – ta muudkui aga seletab edasi. Nüüd on asi ehk veelgi segasem, sest me viiekesi ei suuda ka enam vakka püsida.
Ükskord me läheme niikuinii kirikuid ehitama!
In English