Hingamispäevakoolist

Mõnda aega tagasi toimunud hingamispäevakooli õpetajate seminaril öeldi välja, et seitsmenda päeva adventkoguduse juhtkonna üks eesmärk on tõsta koguduseliikmetest piibliõppijate ja palvetajate protsenti 50-lt 65-le. Keila grupi hingamispäevakooli juht Marge Randlepp tõdeb, et veidi kurvastav oli kuulda, et kord Piiblit ülimalt tähtsaks pidanud kogudus on minetanud selles osas oma väga hea maine.

Tervelt pool liikmeskonnast ei osale regulaarses piibliuurimises ja palvetamises (uurimus viidi läbi Ameerika Ühendriikides). Positiivne on aga see, et kõik võivad midagi teha protsendi tõstmise heaks. Ja teha seda mitte protsendi tõstmise või koguduse maine nimel, vaid enda pärast. Muud tõusud numbrite ja maine näol käivad loomulikul viisil alati hea pingutusega käsikäes. Teenistus, mis ka isiklikule piibliuurimisele vast kõige paremini kaasa aitab, on kogudustes toimuv hingamispäevakool ja selle grupid.

Miks on vaja hingamispäevakooli, kui nii lihtne on Piiblit avada ja lugeda ka koolita? Ei mingeid õpetajaid, õpilasi, ei mingeid õppetükke, ei kooli. Piibel, Jumal ja mina. Jah, sellisel piiblilugemistel peaks iga koguduseliikme elus olema kindel koht. Need erilised hetked kolmeses seltskonnas ehitavad kristlast üles ja tugevdavad igakordsel lugemisel uskliku veendumust Jumala headusesse, armastusse, õiglusesse ja kõikenägevusse. Ükski õpetaja ei peaks sellele „mina“ asemele asuma, ega õppetükk „Piibli“ asemele. Hingamispäevakool või nagu Peakonverentsi vastava osakonna juht, Jonathan Kuntaraf seda nimetama julgustab – piibliõppe grupid – ei taha mingil juhul lõhkuda Jumal-Piibel-mina kooslust. Hingamispäevakool tahab sellele heale ühendusele kaasa aidata ja tegutseda selle nimel, et veel rohkem tekiks koguduseliikmete seas inimesi, kes Jumala seltsis piibliuurimises oma aega veedavad.

Sõna uurimine on mõnelegi kohusetundlikule koguduseliikmele ja aeg-ajal vist kõigile, muserdav kogemus. Muserdav, sest ikka ja jälle kohtutakse tekstidega, mille sisu on sügav, mille kontekst on lai ja mille paralleelkirjakohtadel ei näi lõppu tulevat. Nii võib mõnigi kord tekkida lootusetus mõistmisel, mida Jumal tegelikult läbi oma Sõna öelda tahab. Palju lihtsam on vajutada telekapuldi nuppu ja sõrmeliigutuse kaugusel on justkui arusaadav pilt koos selle taga oleva filosoofiaga. See läbi värvilise ekraani inimeseni jõudev kujundpiltide jada on lihtne, kõditab närve samal ajal märkamatult vaataja väärtushinnanguid nihutades. Aga jah, kui võrrelda piiblilugemist ja telekavaatamist, siis televiisor ootabki enda taha passiivset osalejat, Piibel seevastu eeldab, et lugeja on aktiivne ja elav. Aktiivsus ja loetu läbielamine nõuab inimese pingutust ja selles mõttes võib piibliuurimist pidada telekavaatamisest palju raskemaks küll.

Oleks hea, kui need, kellele piiblilugemine ja uurimine on igapäeva loomulik elu osa, aitaksid järjele neid, kes selles osas vajaksid tuge. Rohkem selle vaid kolmese seltskonna eelistajad „võiksid“, et mitte öelda „peaksid“, julgemalt oma mõtteid jagama väikeses grupis ja muutma vaimuliku arutelu ka teistele põnevaks ja nauditavaks. „Hingamispäevakooli peamised eesmärgid on piibliuurimine, osadus, väljapoole suunatud teenistus ja globaalmisjon,” ütles Kuntaraf veel. Kristlus oma olemuselt on väljapoole suunatud loomuga, see toimibki vaid nii. Ainult koduseinte vahel piibliuurimine ja sellega maiustamine on „tühi töö ja vaimu närimine“. Kui inimene ei jõua või ei taha olla teiste kristlastega koos osaduses, kui ta ei taha teistele jagada mingilgi viisil omi mõtteid ja evangeeliumi, siis äkki on selline uurimine muutunud vaid tühipaljaks ajugümnastikaks?

Ennast aeg-ajalt muserdatud piiblilugejana või siis mittelugejana tundvale inimesele on hingamis­päevasest piibliõppegrupist osavõtmisest head abi. Väikestes gruppides leidub kamba peale ikka keegi, kes õpitut oskab arusaada­vamaks rääkida ja loetu elama panna. Igavana tunduvad tekstid võivad läbi kellegi teise tunnistuse muutuda vägagi tähendusrikkaks. Koguduse kirjanduslettidel on saadaval mõnusalt ja süsteemselt üles ehitatud õppetükid, mis aitavad piibliuurijat ja annavad hea taustinformatsiooni paljudele tekstidele ja teemadele. Umbes vaid kolme pätsi leiva raha eest saab kolmeks kuuks hea tasakaalustatud tugimaterjali, mis toetab nii kogenenud kui kogenematut huvilist isiklikul Piibli uurimisel.

Kui mõni nädal tagasi küsisin ühe uue kogudusekülastaja käest, miks ta just meie koguduse uksest otsustas sisse astuda, siis vastas ta, et kuigi ta on kristlane, soovis ta rohkem Piiblit tunda, ja et ta on kuulnud, et adventkoguduses on see võimalik. Rõõm oli kuulda sellist head tunnistust meie kogudusest. Hea meel oli heast tagasisidest ja mitte vaid sellepärast: eelmisel nädalal nägin teda õppetükki ostmas. Alles hakkas meil käima ja ilma koguduseliikmete poolse surveta langeb ta juba selle 50% hulka, kes Piiblit uurib. Tema on igatahes üks nendest, kes oskab hingamispäevakooli grupiarutelu ja õppetükki oma isiklikus piibliuurimises hea abina kasutada. Ususilmadega näen, et pole kaugel aeg, kus ta omalt poolt teisi veel rohkem toetama hakkab.