Tartu adventkoguduses on kombeks hingamispäevaõhtuti uurida ühe- või mitmeosaliste loengutega erinevaid ajaloo, usuelu või igapäevase eluga seotud teemasid. Järgmisel kahel hingamispäeval, 16. ja 23. novembril on kõik huvilised oodatud kaasa mõtlema ja tegutsema mängu valdkonnas, loengud algavad mõlemal korral Tartu adventkirikus Lille 18 kell 17.00.
Loenguil räägib Tartu adventkoguduse liige, eripedagoog Madli Vahtramäe, kel on kümne aasta pikkune töökogemus lastega ja kel on kogunenud ka koolitajapagasit. Madli sõnas, et mõte mängu teemal mõtiskleda tuli sellest, et mängust on oluline rääkida, „tänapäeval kuidagi eriti. On märgata, et laste oskus mängida jääb tasapisi kesisemaks.”
„Mäng on see keskkond, kus laps saab turvaliselt maailmas toimuvat katsetada ja rakendada, proovida, et kui ma teen nii, mis siis juhtub, ja kui ma teen naa, mis siis juhtub,” rääkis Madli ja lisas, et mängu ajal peab laps natukene ka pingutama, kogedes samas eduelamust ja tundes mängust rõõmu.
„Uuringud on näidanud, et mänguoskus on kesisemaks jäämas. Võin seda ka enda kogemuse põhjal öelda. See on kiirenenud elutempo üks tagajärg – peredel ei ole aega lastega mängida.” Madli mainis ära ka põlvkondadevahelise erinevuse: kui last hoiab näiteks vanaema, kellel on aega lapsega tegeleda ja rääkida, siis avastatakse ja tehakse asju koos. „Seda oskuste käest kätte andmist on jäänud vähemaks. Nüüd antakse lapsele kärmesti kätte nutiseadmed ja oskus mängida, kaaslastega arvestada ning ise fantaseerida ei ole sel juhul oluline.”
Teise muutujana nimetas Madli mängukeskkonda. „Varem mängiti tänavatel. Lastel ei olnud muid asju – nad ei läinud trenni ega istunud arvuti taga. Elu oli õues, tunti igavust ja igavuse tundmine paneb mõtte tööle.”
Kahel loengul, kus proovitakse ise palju järele ja luuakse ka oma mäng, räägitakse mängu arengust, selle arengu toetamisest kas lapsevanema või vanavanema poolt, koos tegutsemisest ja ise mängude loomisest. 23. novembril on loenguga paralleelselt ka Pilla-Palla kirik, nii et kui vanemad on loengu ära kuulanud, siis lähevad nad oma laste juurde, kes on samal ajal oma mängu loonud, et aidata neil mäng lõpetada ja siis seda ka koos mängida. „Püüan teooriat eluliste sündmuste ja näidetega näitlikustada. Ja kui kellelgi on mängu kohta küsimusi, võib need julgesti kaasa võtta.”
Madli, kes töötab eripedagoogina, ütles, et ka erivajadustega laste jaoks on mäng oluline ja mäng areneb nende elus samamoodi, kuid täiskasvanu tugi sealjuures võib olla erinev. „Mõnel puhul on edasimineku sammud väga aeglased, aga mäng areneb siiski omas rütmis ja oma mustrite järgi.”
Madli rõhutas, et mäng ei ole üksnes laste pärusmaa, vaid võiks kuuluda ka täiskasvanute ellu. „Tahan julgustada mängima ka täiskasvanuid, sest see on kvaliteetaeg. Meenutan siiani neid helgeid hetki, kui ma olin teismeline ja me mängisime kogu perega. See lauamängupisik on minusse jäänud ja praegu on minu juures meie sõpruskonna lauamänguõhtud.”
Mängimine annab Madli sõnul lisaks kvaliteetajale ka emotsionaalselt väga palju. „Mind pannakse mängu ajal tähele. Ollakse siin, võetakse aeg maha, ei kiirustata. Mängimine arendab erinevaid oskusi.”
Nii 16. kui ka 23. novembril on Tartu kirikusse oodatud kõik, kes puutuvad kokku lastega või kes soovivad lihtsalt saada juurde teadmisi ja oskusi mängumaailmast ning valmistada ka ise üks mäng.
In English