Kas olete kunagi mõelnud, kuidas võisid end tunda need preestrid, kellel Jumal käskis seaduselaegast kandes Jordani jõkke astuda, et vesi seisma jääks? Millise tundega kõndisid nad alla vee äärde, teades, et nad peavad tegema midagi sellist, mida keegi kunagi varem teinud ei olnud? Olid nad hirmul? Või hoopis põnevil? Ükskõik kuidas nad end tundsid, oluline oli see, et neil oli piisavalt palju usku oma jalad vette panna. Ja siis hakkasid imed juhtuma...
Minu sellesuvine kogemus on üsna samasugune. Mul tuli kokku korjata kõik oma usu- ja julguseraasud, et teha midagi sellist, mida ma kunagi enne teinud ei olnud. Jala Jordani vette panemine võib olla teinekord üllatavalt raske, aga samas võib see olla ainus tee suurte kordaminekute ja õnnistusteni. Niisiis, 25. juuni hommikul panin ma oma jalad Jordani jõe vette ehk teisisõnu vinnasin kohvri õlale ja alustasin reisi Norrasse, et vabatahtlikuna osa võtta ühest ehitusprojektist. Ülemaailmne adventkiriku organisatsioon Maranatha Volunteers (eesti keeli Maranatha Vabatahtlikud) korraldas 27. juunist 13. juulini Norras Tyrifjordis projekti, mille eesmärgiks oli ehitada sealsele adventkiriku koolile juurdeehitus. Ma ei teadnud, mis mind järgnevatel nädalatel ees ootab. Ma ei teadnud, kas ma üldse midagi ehitusel teha saan või oskan (mina, kes ma polnud näinudki, kuidas maja ehitatakse). Ma ei teadnud, kes on need inimesed, keda ma seal kohtan. Natuke kõhe oli, tuleb tunnistada. Aga kõhedus läks üsna kiiresti üle. Esiteks aitas sellele kaasa Norra hingemattev loodus (kool asus suure järve kaldal mägede vahel), teiseks inimesed, kellega seal kokku sain. Kõik 30 inimest Soomest, Saksamaalt ja USAst (ja mina Eestist:) olid kokku tulnud selleks, et anda oma parim ehitusel, et osa saada looduse ilust ja veeta mõnusalt aega koos kaaskristlaste ja Jumalaga. See ühendas. Projekti alguses ei tundnud ma mitte kedagi, kahe nädala pärast ära sõites ei tahtnud aga kuidagi neist inimestest – nüüd juba sõpradest – lahkuda. Meist oli saanud suur perekond. Ja kolmandaks hajutas minu kahtlused Jumal, sest ma sain Temalt iga päev uusi kinnitusi sellest, et olen just seal, kus olema pean.
Kõik päevad kogu projekti kestel olid tihedalt tegevust täis. Kaheksatunnised tööpäevad ehitusel nii 30-kraadises päikeselõõsas kui ka paduvihmas panid meid kõiki füüsiliselt proovile, samas kui hommikused ja õhtused palvused laulude ja isiklike kogemustega, tunnistused Jumala imelistest tegudest igaühe elus ja hingamispäevased koosolekud toitsid vaimu, ning filmiõhtud, seltskonnamängud, ujumine, esmaklassilised toidud ja ekskursioonid Norra lääneranniku fjordidesse ning Oslosse andsid mõnusat puhkust ja kosutust. Kui siia lisada veel võimalus olla eemal kõigist kodustest töödest ja kohustustest ning end täiesti uues vallas proovile panna (ih-hih-hii, kas te kujutate mind ette, kiiver peas ja tasku naeltest pungil, mööda tellinguid turnimas?), võimalus õppida tundma uskumatult toredaid ja siiraid kristlasi maailma eri nurkadest ning pikad hilisõhtused jutuajamised Jumalaga, siis, käsi südamel, pean tunnistama – mul ei ole kunagi paremat puhkust olnud. See oli just see, mida ma vajasin. Ja lõpmata hea on teada, et Jumal teadis seda ammu enne mind ja et Tema oli just selle reisi minu jaoks valmis vaadanud. Vau, selline on minu Jumal! :)
Arvake ära, mis oli peagu et esimene asi, mida ma reisilt koju jõudes tegin? Ma läksin otsejoones panka ja avasin päris uue arve. Ikka ainult selleks, et hakata varakult järgmiseks Maranatha reisiks raha koguma. Sest järgmisel suvel korraldab Maranatha Soome haru (millega ma ka Norras käisin) kaks reisi Aafrikasse – Ghanas on plaanis ehitada üks haigla ja Mosambiigis üks kirik. Ei, see ei ole üldsegi mitte odav lõbu, aga ma olen aru saanud, et küsimus on pigem mõtteviisis kui rahakoti paksuses. Mul on eesmärk, mille nimel töötada ja kokku hoida. Mul on unistus. Mul on kirg. Ja kui see on Jumala tahtmine, siis turnin ma järgmisel suvel jällegi tellingutel, sest selline reis on parim asi, mida ma tahta oskan!
Kui nüüd mõni Meie Aja lugeja avastab, et tal on samasugune tahtmine ja unistus teha midagi hoopis teistugust ja aidata inimesi, kes abi vajavad, kui ta tahaks mõneks ajaks eemale pääseda argirutiinist, näha maailma ja sellise reisi kaudu leida uusi sõpru ja uuendada oma suhet Jumalaga, siis tasub Internetis lahti lüüa leheküljed www.maranatha.org ja www.maranathafinland.net ja aegsasti raha kõrvale panema hakata. Sest mul oleks ütlemata hea meel, kui järgmisel suvel ei läheks ma enam üksinda, vaid minuga koos oleks veel inimesi Eestist, kes sellise kogemuse osaliseks saavad. Ah jaa, lõpetuseks üks tõsine ja mõtlemapanev hoiatus. Vanad kalad teavad rääkida, et Maranatha-viirusega nakatujad sellest haigusest enam lahti ei saa. Kui ühe korra oled projektile läinud, siis jäädki käima. Mitte et muutuks rahakoti paksus, aga mõtteviis muutub küll. Mina usun neid. Ma tean, et see on tõsi, sest ma olen ise seda kogenud!
In English