Aare, mis ei maksa midagi

Olen kuulnud jutustust koolis veel mittekäivast lapsest, kes pisku mõtlemise peale oma nädala tasku­raha pooleks jagas ja sellest üht poolt lauale pannes teatas: „Ema, ma maksan sulle minu kasvatamise kinni! Sellega on nüüd korras.“

Eesti rahvaluules on mitmeid lugusid, kus küsitakse: millal/kuidas/kas maksan eide/memme vaeva? See on pigem retooriline küsimus, mis ei eeldagi vastust. Vastus on peidus küsimuses endas – mitte kunagi ja mitte kuidagi, sest see on võimatu. Tegelikult, kui järele mõelda, ongi see küsimus iseenesest kummaline. Kas on üldse kuidagi võimalik tasuda tunde kestvat valu lapse ilmaletoomisel, unetuid öid, pidevat hoolt ja jälgimist, vastutust, kasvatamist, põetamist, lohutamist, ärakuulamist, noomimist ja korralekutsumist, õpetamist ja juhatamist, loobumisi ja kohustusi? Ja palveid, mis ei lõpe ka siis, kui laps ammu oma elu peal ja kenasti toime tuleb? Kuidas oleks võimalik välja arvutada ja kinni maksta armastust? Ema tingimusteta armastust? Isa tingimusteta armastust? Vanavanemate tingimusteta armastust? Jumala tingimusteta armastust?

Samas tahaks küsida veidi pööratult. Millal/kuidas/kas maksan lapse armastuse eest? Üllatav küsimus? On jah, endalegi. Kas on võimalik kinni maksta tunnet, kui pisipisikesed sõrmed klammerduvad täiskasvanu suure näpu ümber – usaldavalt, kindlalt, toetuvalt? Või esimest teadlikku naeratust? Või kallistusi? Või esimesi samme? Või esimesi sõnu (isegi kui esimeseks sõnaks polegi „emme“)? Või murede jagamist? Või püüdlikult tehtud koolitöö eest saadud head hinnet? Või kooli tunnustuskirja hea lapse eest? Või lõpuaktusi? Või mõnusaid arutlemisi maailma asjade üle? Või abi­ellumist ja lapse­laste sündi? Või sõnumit või telefonikõnet: „Ema-isa, kuidas teil läheb?“ Või kenasti­kujundatud kutset emadepäeva pidulikule kella-viie-teele? Või lihtsalt ja südamest öeldud aitähe? Ja jõuame samale tulemusele: seda pole võimalik kinni maksta. Sest seegi on tingimusteta armastus. 

Lapsevanemaks olemine pole mõeldud olema vaev ja valu (ehkki mõnikord see kahjuks nii on) ja lapseks olemine pole enesestmõistetav asjade käik. See on vastastikuse tingimusteta armastuse suhe. Seda ei saa, ei tohigi kinni maksta. Sest siis tekiks armastusele hind. Aga see on hinnata. Just seda tahabki Jumal meile lapseks ja lapsevanemaks olemise kaudu õpetada: see, mis ei maksa midagi, on kallihinnalisem kui miski muu. 

Tingimusteta armastus tähendabki seda, et ükski raha, kuld, aktsiad, briljandid, teod või tegematajätmised pole selle armastuse saamiseks vajalikud ja pole selle armastuse hinnana piisavad. See on midagi, mis saadakse ilma hinnata, sest see on hindamatu. Nii kallis. Nii väärtuslik. Üle kõige ja kõigi. See, mida ei saa osta ega müüa, päästab maailma – see on armastus. 

Olgu teil rõõmu sellest armastusest!