Ma ei käinud veel kooliski, kui isa ostis mulle fotoaparaadi. See oli nagu mänguasi, väljakeeratava objektiiviga laifilmikaamera. Alates sellest ajast olen tegelenud pildistamisega, nüüdseks juba 55 aastat.
Inimesed on erinevate huvide ja arusaamadega. Minule meeldib pildistada ja siis neid pilte teiste inimestega jagada. Tänapäeval on minu jagamiskeskkond Facebook. Ega ma ise oskagi seletada, miks ma enda tehtud pilte jagada tahan. Ei oska paljut muudki seletada. Näiteks seda, et mõni muusikapala läheb sedavõrd hinge, et võtab silmad märjaks, kuid samas teine inimene jääb seda kuuldes täiesti tuimaks või siis on see tema jaoks täiesti vastuvõetamatu. Mõni inimene jälle oleks ainult kodus ja teine aina reisiks. Mina olen see viimane.
Tänavu käisin veebruaris USA-s, märtsis Ukrainas ja aprillis Iisraelis. Fotoaparaat on mul igal pool kaasas olnud ja kõik need reisid on ka õnnestunud. Igal pool olen külastanud nii meie kui ka teiste uskkondade jumalateenistusi.
Põltsamaa koguduses istun väikese helipuldi taga ja teen jumalateenistustest ka otseülekandeid. Kvaliteet pole just kõige parem, sest tehnika selleks on lausa olematu – ainult veebikaamera. Kui teistes kirikutes käin, siis tunnen alati huvi nende heli- ja videotehnika vastu. Igal pool on mulle seda meeleldi tutvustatud ja lubatud ka teenistustel pildistada. Olen käinud nii megakirikutes (Lakewood 16 800 istekohta) kui ka päris väikestes. Peaaegu igast kirikust olen midagi meeldivat ja kasulikku meelde jätnud, mida võiks ka meie kirikutes rakendada. Aga eks see ole alati nii, et kõik hea ei mahu ühte potti ja tihtipeale on need soovitused ajast ees olnud.
Olen enda arvates uuendusmeelne inimene ja mõtlen pidevalt sellele, kuidas meie koguduse tegevust elustada. Palvetasin, et Jumal näitaks mulle, kuidas saaksin koguduse töös kasulik olla. Miks aga mulle sattus Ukraina kirikutöö toetamine ja mitte misjonitöö Eestis?
1974.–76. aastal olin Ukrainas Žitomiri lähedal Vene sõjaväes ajateenistuses. Sealse koguduse liikmed olid tollal mulle suureks toeks. 2016. aasta alguses läksin külastama vanu kohti. Kohtusin kunagiste tuttavatega. Olime kõik vananenud, kuid osa meist hingelt ikka sama noored. Ööbida oleksin võinud ka hotellides, kuid minule meeldib olla inimeste juures ja näha tegelikku elu. Sealsed pastorid, kelle juures mul õnnestus viibida, olid tööga väga hõivatud. Õhtul jõuti koju tavaliselt pärast kella kaheksat.
2015. aasta lõpus asutati Žitomiri linnas adventkoguduse arengu- ja katastroofiabi toel mujal maailmas populaarsust saanud programmide eeskujul heategevuskeskus Lootus. Selleks ajaks kui mina sinna jõudsin, oli keskus tegutsenud neli kuud ja seal läbi viidavatest kursustest ning tegevustest oli osa võtnud 993 inimest. See on põhimõtteliselt samasugune koht nagu Tallinnas meie koguduse poolt loodud Terve Elu keskus. Ainult selle vahega, et kõik pakutavad teenused on tasuta. Nende probleem oli aga selles, et selle programmi käivitamist toetati rahaliselt ainult kolm kuud ja seejärel oleks tegevus lõppenud, kuna kohalik kogudus ei suutud ruumide rendiks raha leida. Minult küsiti, kas mul oleks võimalik neid rahaliselt toetada. See käis mulle rahaliselt üle jõu, kuid lubasin aidata. Miks peaksin keelduma, kui ise olin Jumalat palunud näidata, kus ja kuidas saaksin kogudusetööd toetada?
Nüüdseks olen sealset tööd juba rohkem kui aasta jooksul toetanud. Selleks on loodud ka MTÜ Ukrabi. Ka Facebookis on see leitav.
Adventkogudus on Ukrainas rohkem tuntud kui Eestis. Seal olles külastasin meie koguduse lasteaedu ja koole. Käisin meie kiriku tele- ja raadiostuudiotes. Inimesteni jõutakse nn sõprusevangelismi kaudu. Läbi- viidavad kursused ei ole evangeelse sisuga, kuid nende käigus hakkavad inimesed esitama küsimusi, millele vastuste saamiseks on olemas juba evangeelsed kursused, kuhu neid suunatakse. Minu Lvovis oleku ajal ristiti seal kuus inimest. Kohalik pastor rääkis, et eelmisel aastal ristis ta 30 inimest. Need heategevuskeskuste programmid on väga head vahendid inimesteni jõudmiseks. Milline pastor meil ütleks ära võimalusest ristida igal aastal 30 inimest? Kuidas inimesteni jõuda?
Meil on olnud mitmeid misjonitööalaseid konverentse ja seminare, viimane neist Pistik Pärnu linnas. Olen näinud teistes kirikutes praktiseeritavaid misjonitöö vorme. Kõik on hea ja toimiv siis, kui leidub uuendusmeelseid vabatahtlikke ja... rahalisi vahendeid. Raha pole maailmast kadunud, see tuleb vaid üles leida. Sama on ka vabatahtliku tööga.
Kui inimene saab päästetud, on ta esimeses armastuses ja „põleb“, et saaks misjonitööd teha. Pahatihti see ind kustutatakse, sest mis siis, kui sinu pakutud asi ei õnnestu? Sul pole kogemusi, mulle sinu pakutu ei meeldi, mida teised siis meist arvavad jne! Kustutatud vabatahtlikkust on peaaegu võimatu ellu äratada. Žitomiris oli töö just alguse saanud ja vabatahtlikud indu täis, kuid... finantsid, finantsid. Ju siis Jumal juhtis mind õigel hetkel sinna ja selle tulemusel on kohalik töö jätkunud. Tänu Jumalale töö edenemise eest!
Keskus sai väga soodsas kohas ruumid, tehti remont ja töö jätkub. Keskus on avatud pühapäevast neljapäevani 9:00–20:00. Töötab kaks (praegu osaliselt ka kolmas) massaažikabinetti. Toimuvad kuuepäevased nägemise taastamise kursused. Peale nende tegevuste korraldatakse kursusi, kus õpetatakse olemasolevate vahenditega toime tulema (sh toitumisnõustamine, kokandusklass), suitsetamisest loobumine, kepikõnnikursused, stressist vabanemine, kaalu langetamine, perekool jmt. Praegu registreerub igas kuus kursustele 200–250 inimest. Paljud neist osalevad mitmes grupis, sest kõik kursused on osalejaile tasuta. Pilte keskuse tööst saab näha Facebooki MTÜ Ukrabi lehel. Samasuguse töövormiga, kuid väiksemas mahus, alustati naaberlinnas Berditševis.
Ukrainas on meie kogudusel mitmeid tervisekeskuseid-sanatooriume. Nende tegevuspõhimõtted on samad nagu Uue Alguse tervisekeskuses Eestis. Ravimiteks on tervislik toitumine ning muud protseduurid saunast kuni mägironimiseni. Kellel vaja, saab kaalu juurde. Kellel vaja kaalu vähendada, saab keskmiselt 5 kg alla. Olin Буковинская Черешенка tervisekeskuses 11 päeva. Esialgu olin kahtleval seisukohal, kas ikka tasub minna, ent praegu julgen seda kõigile soovitada!
Enda reisidel olen kohanud peamiselt häid inimesi. Inimröövide korraldajaid ning enesetaputerroriste pole õnneks kohanud. Samas, inimesed, kes astuvad teadmatuses hukatuse poole – millisesse kategooriasse nemad kuuluvad? Ning millisesse kategooriasse meie kuulume? Kui meie käime eluteel, siis millega ja kuidas me suudaksime aidata laial teel käijaid? Üheks võimaluseks on MTÜ Ukrabi toetamine ja vastutasuks saad ... midagi saad kindlasti! Kahe euroga kuus jõutakse Žitomiris ühe inimeseni. Kui meie MTÜ-l õnnestub taotlusega toetusraha saada, lisandub ühele eurole 19 eurot! Samas unistan sellest, et Põltsamaa koguduses võiks olla 500 inimest! Kas see on võimatu? Kui meie kogudusel on visioon ja eesmärk paigas, siis Jumala abiga pole miski võimatu! Jumal ei tegutse meie eest. Sa oled Talle vajalik oma erinevustega! Millega ja kuidas aidata ja kaasa lüüa, see on juba sinu otsustada…
Artikkel ilmus 2017. aasta juuni Meie Ajas.
In English