Õpeta meid palvetama

Üks hämmastav lugu

Forge’i oru lahingu ajal olid revolutsiooni juhtivad väeosad lahinguväljal kaevikutega ümbritsetult külmas ja näljas. Ühel päeval tõi lähedalelav farmer väeosadele hädavajalikku toidumoona ja teel tagasi läbi metsa kuulis ta kedagi rääkimas. Ta järgis häält, kuni ta nägi üht meest põlvedel lumes palvetamas. See farmer kiirustas koju ja ütles erutatult oma naisele: “Ameeriklased kindlustavad oma sõltumatust!” Tema naine küsis: “Miks sa nii arvad?” Farmer vastas: “Ma kuulsin täna metsas George Washingtoni palvetamas, ja Issand kindlasti kuuleb tema palvet. Ta kuuleb! Meile on rahu tagatud, Tema kuuleb.” See rahu on muidugi ajalugu.

Ameerika sai rajatud palvele – tugevale alusele, kui üldse midagi sellist on olnud. Revidendid tahaksid sind uskuma panna, et Sõltumatuse Deklaratsioonile allakirjutajad olid kõik panteistid, deistid või agnostikud, kellel polnud eriti aega Jumala jaoks. Kui see on tõsi, siis selleaegsed agnostikud palvetasid enam kui tänapäeva kristlased. Näiteks põlvitas meie esimene president nii hommikul kui õhtul avatud Piibli ees, et paluda Jumala juhtimist. Võib-olla on üheks põhjuseks, miks meie rahva moraal vangub, see, et Jumala rahvas ei veeda küllalt aega palvetades.

Mis mind eriti paelub, on siiski see, et ka Jeesus vajas palvet. Loomu poolest eeldame, et Tema usk oli sünnipäraselt tugev, kuid Piibel ütleb, et Jeesus tõusis varahommikul ja läks välja, et üksinda palvetada. Mõnikord veetis Ta palves kogu öö.

Pärast selle loo lugemist mõistsin, et ma ei palveta küllaldaselt ja et ma ei palveta eriti hästi. Ometi on palve väga tähtis. Tõesti, iga ärkamine tõuseb palve kandadelt. Näiteks valas Jumal välja Püha Vaimu nelipühal, kui Tema uus kogudus oli põlvedel koos 10 päeva. Ning hiljem: “Ja kui nad olid palvetanud, kõikus paik, kus nad koos olid, ning nad kõik said täis Püha Vaimu ...” (Ap 4:31). Meil on rohkem vaja palvetada kogudusena ja omaenda elus.

Põhitegevus

Charles Spurgeon on öelnud: “Kõik kristlase head omadused on kinni sõnas palve.” Kristlase üks põhiülesandeid on palvetamine, omamaks ühendust Jumalaga.

William Kerry oli misjonär India Burmas ja Lääne-Indias, olles samas ka saapaparandaja. Inimesed kritiseerisid teda mõnikord, et ta “hülgas” oma ameti, kuna ta veetis nii palju aega palves, anumises ja tänamises. Kerry vastas: “Saabaste parandamine on kõrvaltöö; see aitab mul kulutusi maksta. Palve on minu tõeline tegevus.” Jumal kasutas teda võimsalt paljude pööramisel. Martin Luther lisas: “Nagu rätsepa tegevus on rõivaste valmistamine, on kristlase tegevus palvetamine.”

Aga kuidas me palvetame? Mulle on seda küsimust palju esitatud, kuid tõsi on, et ka minul on tarvis küsida: “Issand, õpeta mind palvetama.” Jüngrid esitasid Kristusele selle küsimuse ajal, kui nad nägid Teda tulemas palvehetkelt. Tema nägu säras taevasest valgusest, olles laetud Pühast Vaimust. Pole ime, et nad palusid: “Issand, õpeta meid palvetama.” Ometi olid need mehed kogu oma elu käinud kirikus, templis. Nad olid ette kandnud sadu palveid ja kuulnud preestreid valjusti palvetamas. Aga kui nad nägid Kristust, teadsid nad, et midagi on puudu. Mingil viisil olid nemad, nagu enamik meist, oma põhitegevuses ebaõnnestunud.

Kahjuks ei tea kuigi paljud, mida tähendab palvetamine ja seetõttu on see arvatavasti üks kõige enam hooletusse jäetud kohustus ja privileeg, mis meil on. Ometi, iga kristlane vajab palve andi, kuna see on hinge hingamine. Jeesus ütles: “Teil ei ole, sest te ei palu” (Jk 4:2). Ta ei ütle, et me kunagi ei palveta, vaid et me palume kehvasti. Seega: kuidas me peaksime paluma?

Arvan, et parim viis selle leidmiseks on kõigepealt vaadata eeskuju, mille Issand andis ja mida üldiselt kutsutakse “Issanda palveks” (ingl. k). Loomulikult on see eksitav nimi, tegelikult see ei olnud Jeesuse palve. Jeesus ütles: “Teie palvetage siis nõnda” (Mt 6:9). See on meile eeskujuks, kuidas palvetada, seetõttu tehniliselt on see tegelikult jüngri palve. Vaadakem lühidalt seda palve näidist, et õppida, kuidas Jumal tahab, et tuleksime Tema juurde.

Palve ülesehitus

Meie Isa palve koosneb seitsmest palveteemast, mis jaotuvad väga sarnaselt kümnele käsule. Esimesed kolm palveteemat on Jumala poole suunatud, vertikaalsed, ja viimased neli palveteemat käsitlevad meie suhteid teistega. Samamoodi on esimene suur käsk armastada Issandat ja teine suur käsk armastada oma ligimest. Jumal peab meie palvetes esikohal olema; Tema nõu ja tahe peaksid olema meie elu prioriteet. Kuid me ei peaks hülgama ka oma suhteid maa peal, seetõttu haarab Jeesuse näidis ka neid, kes on meie ümber.

Kõigepealt vaatame kolme esimest palveteemat ning hiljem uurime oma palveid, mis puudutavad meie sõpru, perekonda ja ligimesi, ja siis leiame mõned piiblikohased ja praktilised vastused tavalistele küsimustele palve kohta.
Esiteks, pangem tähele, et neil esimesel kolmel palveteemal Jumala poole on ainulaadne suhe Jumalusse. Esimene palveteema käsitleb Isa, “Meie Isa, sinu nimi”. Teine palveteema käsitleb “(kuning)riiki”; see on Poeg. Jeesus rääkis palju tähendamissõnu Poja kohta, kes läks, et vastu võtta kuningriik ja tulla tagasi kuningate Kuningana. Ilma Temata me ei saa isegi tulla Isa juurde. Ja “sinu tahtmine” ... – kes on see, kes juhib meid Jumala tahtmisesse? Vaim, see, kes vajutab meisse Jumala tahtmise ja armastuse Kristuse vastu. See on Vaim, kes annab jõu teha Jumala tahtmist. Ja nõnda on Meie Isa palve kolmes esimeses palveteemas esitatud Isa, Poeg ja Vaim.

Kõnetades Jumalat pere-konnana

Jumal kui Isa on teema, mis läbib kogu Piiblit. Tema on kogu elu Looja ja oma laste kaitsja. Vanas Testamendis kuulub Tema nimede hulka muuhulgas “Imeline, Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa” (Jes 9:6, ingl. k). Ta on vägev ja kõikvõimas, samas on Ta ka kõige vajalikuga varustaja. Kokkuvõetult, Ta on muidugi universumi Jumal, kes taevast valitseb, kuid siiski võime isiklikult Tema kui oma Isa poole pöörduda.

Ja mis veel parem – “Meie Isa” – see näitab, et oleme vastu võetud Jumala lastena. “Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks” (1Jh 3:1). Jumal soovib meid oma perekonda vastu võtta. Milline suurepärane tõde! “Meie Isa” ütleb, et me võime osa saada pärandist, mille Ta andis Kristuse kaudu; me oleme osa taevasest perekonnast. Piibel ütleb: “Kui nüüd teie, kes olete kurjad, mõistate anda häid ande oma lastele, eks palju enam teie Isa ... anna häid ande neile, kes Teda paluvad?” (Mt 7:11). Me võime minna oma Isa juurde, teades, et Tal on kõige paremad annid meie jaoks varuks. See fraas on rüütatud armastusega. Tema on see, kellele võime julgelt armastusega läheneda, isegi siis, kui Ta meid distsiplineerib. Õpetussõnad 3:12 teatab: “Sest keda Issand armastab, seda Ta parandab, otsekui isa poega, kelles ta rõõmutseb” (ingl. k). Psalm 103:13 lisab: “Otsekui isa laste peale halastab, nõnda halastab Issand nende peale, kes Teda kardavad.” See tähendab, et oleme perekond, kes palvetab “meie Isa” poole. Ta ei ole mitte ainult minu isa; Ta on ka sinu isa.

See tuletab meelde veel ühe põhjuse, miks see palve on niivõrd suur eeskuju. Pane tähele, et sõna “mina” ei ole selles palves üldse kasutatud! Tavaliselt palvetame, kasutades sõnu “mina”, “mulle” või “mind”, kuid selles palves on tegu kollektiiviga. Meie kultuuris on hindamine pea peale pööratud; alguses oled sina, siis sinu sõbrad ja seejärel tuleb Jumal. Piiblis on teisiti. Armasta Jumalat, seejärel oma ligimest; seejärel sina. (Kui vajad üht lihtsat viisi meeldejätmiseks, mõtle J-T-S ehk Jeesus, Teised ja Sina!; ingl. k J-O-Y [rõõm] – Jesus, Others, and You.)
“Kes Sa oled taevas”

Meie palve-eeskuju räägib ka sellest, kui lähedal ja samas, kui kaugel on Issand tegelikult. “Meie Isa” on väga intiimne, lähedane kujutelm, kuid “taevas” tekitab tunde kaugusest. Me oleme eraldatud Jumalast ja me tunnistame seda, öeldes: “On üks probleem: meie oleme siin; Sina oled seal.” Mis on põhjustanud selle eraldatuse? Jesaja ütleb: “Teie süüteod [patud] on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele” (59:2).

Aias küsis Jumal Aadamalt: “Kus sa oled?” Oma palves tunnistame Jumalale, et oleme Temast kaugenenud samamoodi kui Aadam. Me oleme paradiisist lahus. Kuid meil on lootus. Kas sa teadsid, et Piibli esimesed kolm peatükki räägivad sellest, kuidas patt tuli mao kaudu ja et me oleme eraldatud taevast ja paradiisist; ent kolm viimast Piibli peatükki räägivad, kuidas madu hävitatakse, paradiis taastatakse ja me oleme jälle koos Jumalaga?

Veel üks põhjus, miks Piibel ütleb “kes Sa oled taevas”, on see, et meil on vaja vahet teha maise isa ja taevase Isa vahel. Meie maised isad on nõrgad, lihalikud ja patused oma inimloomuse poolest, kuid Jumal taevas on täiuslik. Kõigil meil on loomupärane alateadlik kalduvus omistada Jumalale suhet maise isaga. Näiteks need, kelle isa on üleliia järeleandlik, hakkavad viimaks mõtlema, et Jumal, taevane Isa on samuti kõikelubav. Need, kelle isa on karm, omavad üldiselt pilti taevasest Isast kui nõudlikust kohtunikust.

See peaks meid mõtlema panema. Meil on vaja veeta kaua aega palves, paludes Jumalat, et Ta tõrjuks kõrvale need vead, mida oleme teinud oma lastele. Ometi, kui Piibel ütleb, “Meie Isa, kes Sa oled taevas”, räägib see meile, et meil on vaja vaadata mööda oma puudulikest maistest suhetest ja teada, et Tema on meie täiuslik eeskuju ja me võime pöörduda Tema poole. Sul pole vaja vaadata Jumalat läbi oma perekogemuse katkiste prillide.

“Pühitsetud olgu Sinu nimi”

Nii oleme tulnud Jumala ligi, kuna Tema on meie Isa taevas. Ja meie esimene palve Jumala poole on: “Pühitsetud olgu Sinu nimi”. Jumala nimi on hea ja kurja vahelise suure võitluse keskmes. Päästeplaani eesmärk on kaitsta Jumala au.

Kurat on laimanud Jumala nime. Võib-olla sa tead mõnda, kes on öelnud: “Kui Jumal on armastus, siis miks süütud lapsed surevad?” Kindlustuskompaniid nimetavad maavärinaid, üleujutusi ja teisi loodusõnnetusi “Jumala tegudeks”. Mis reputatsiooni annab see Jumalale? Kurat on meister meie Isa iseloomu mustamises. Ta on Jumalat, head, imepärast, armastavat, pikameelset, halastavat, kujutanud julma, ükskõikse hirmuvalitsejana, kes omavoliliselt nuhtleb oma looduid. Kurat on rikkunud Jumala nime.

Nõnda on kristlase eesmärk Jumala armu varal kaitsta Jumala nime nii palju, kui suudame, ilmutada, kes Ta tegelikult on. Kuna me ei ole selles eriti head, on meil vaja palvetada: “Pühitsetud olgu Sinu nimi.” Piiblis näeme Jumala enda rahvast tegemas Tema nimele rohkem häbi kui paganad. Ja aeg ei ole palju muutunud.

Meenutagem – ütlesime, et Meie Isa palve peegeldab teatud määral kümmet käsku. Kolmas käsk ütleb: “Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes Tema nime asjata suhu võtab” (2Ms 20:7). Jumala nime labaselt kasutamine on vaid üks väike osa käsu murdmises. Jumala nime võtmine on nagu naine, kes võtab endale abikaasa perekonnanime. Kui sa oled ristitud kristlane, võtad sa endale Kristuse nime, aga kui sa elad nagu kurat, pärast seda, kui oled võtnud Kristuse nime, võtad sa Tema nime asjata. Kes teeb kristluses enam kahju, kas paganad või end kristlasteks tunnistajad, kes elavad nagu maailm?

Kristlased peaksid kuulutama Jumala headust, kuid paljudel juhtudel kristlased teevad rohkem kahju. Selle asemel näeme üle kogu maailma, kuidas end kristlasteks tunnistavad inimesed ründavad ja tapavad teisi, nagu see on Iirimaal, Aafrikas ja Horvaatias. Mida teeb see Jumala nimele? Jeesus ütles: “Armastage oma vaenlasi ... võitke kuri ära heaga” (Mt 5:44; Rm 12:21). Kristust laimatakse nende halva käitumise tõttu, kes võtavad Tema nime asjata suhu. Sõnadega “pühitsetud olgu Sinu nimi” palume Jumalal endid aidata, sõnas ja teos, austada Tema kallist nime.

“Sinu riik tulgu”

Oleme kahe kuningriigi vahelise võitluse keskel. Vaenlane röövis selle maailma, kui Aadam ja Eeva loobusid võimust, mille Jumal oli neile andnud. Sellest ajast alates on Jumala laste prioriteediks “otsige esiti Jumala riiki” (Mt 6:33).

Loomulikult peame vahet tegema kahel asjal, kui räägime Jumala kuningriigist – vaimne ja füüsiline. Teame, et vaimne Jumala riik on juba praegu maailmas, sest Luuka 17:21 ütleb: “Jumala Riik on seespidi teie sees.” Kui Jeesus pärast ristimist alustas jutlustamist, ütles Ta: “Aeg on täis saanud ja Jumala Riik on lähedal” (Mk 1:15). See kuningriigi aspekt on praegu kättesaadav. Kui sa oled Kristuse oma südamesse vastu võtnud, siis Ta valitseb oma troonilt sinu südames. Paulus ütleb: “Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus,” vaid pigem laske Jeesusel olla teie Kuningas ning valitseda kõigi teie tegemiste üle (Rm 6:12). See on esimene kuningriik, mida me peaksime otsima: Jumala vaimne kuningriik oma südames.

Kuid ühel päeval tasased pärivad maa ja Jumala riik valitseb selles maailmas täiesti reaalse ja füüsilise kuningriigina. Kas meil oleks vaja paluda: “Sinu riik tulgu”, kui Jumala kuningriik oleks juba rajatud? Kui Jeesus oli minemas taevasse, nagu on kirjas Apostlite 1. peatükis, küsisid jüngrid: “Issand, kas sa sel ajal jälle ehitad Iisraelile kuningriigi?” Jeesus vastas: “Teile ei sünni teada aegu ega hetki” (1:6,7).

Taanieli raamatu keskne sõnum on, et kõik maailma kuningriigid ja ebajumalad, olgu nad kullast, hõbedast, pronksist või savist, kõik lagunevad tükkideks Ajastute Kalju ees, Jumala kuningriigi ees. “Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti” (2:44).

Praegu oleme ühe teise impeeriumi saadikud, kuulutades kuningriiki, mis hakkab täitma maad. Kristus ütles: “Mina sean teile riigi, nõnda nagu Minu Isa selle mulle on seadnud” (Lk 22:29). Kui röövel ristil pöördus Kristuse poole: “Jeesus, mõtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled,” võttis ta Kristuse vastu kui oma Kuninga (Lk 23:42). Siin on see, miks ta saab olema selles kuningriigis – sest tal oli vaimne kuningriik, mis algab südamest.

Fraas “Jumala riik” on Uues Testamendis 70 korda. Miks? Sest kaks kuningat on siin sõjajalal, Jeesus ja kurat, kes ütleb, et tema on selle maailma vürst. Seetõttu on meil veel tarvis palvetada, et Tema riik saaks tulla: esmalt meie sisse, siis ühel päeval meie ümber.

“Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”
Jumala tahtmist ei tehta selles maailmas mitte alati, vastupidiselt populaarsele uskumisele. Jään viisakalt eriarvamusele, kui keegi ütleb, et kõik, mis juhtub, on Looja tahtega kooskõlas. Kui juhtub midagi halba, nagu näiteks tornaado, kuuled paratamatult kedagi ütlevat: “Küllap nii pidi olema Jumala tahe.” Ma ei usu, et see on see, mida Piibel õpetab, ja kui see tõesti oleks õige, miks Jumal siis tahtis, et palvetaksime, et Tema tahtmine sündigu?

Ka vastupidi – mitte kõik, mis paistab olevat hea, ei ole Jumala varaaidast. Mõnikord võib isegi kurat pilduda küllust kellegi tee peale, et peatada või juhtida kõrvale igatsus Jumala järele. Sinul ja minul ei ole ettekujutust, mis toimub vaimse loori taga, see on, miks me peame paluma: “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.”

Sinu ja minu tahtmised on loomu poolest segi aetud ja keeratud. Meil on vaja palvetada, et Jumala arm ja Tema Vaim juhiks meie tahtmisi kooskõlas Temaga. Samuti on vaja õppida, mis on Tema tahtmine, ja parima väljenduse selle kohta leiame Sõnast. Algajatele: Jumala tahtmise lihtsaimat vormi nimetatakse kümneks käsuks. “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja Sinu käsuõpetus on mu sisemuses” (L 40:9). Seega, kui me palvetame “Sinu tahtmine sündigu,” siis palvetame tegelikult, et Tema tahtmine saaks toimuda meis alistumise ja sõnakuulelikkuse läbi.

Loomulikult on Jeesus täiuslik näide Jumala tahtmise täitmisest siin maa peal. Johannese 6:38 Ta kuulutab: “Sest ma olen taevast alla tulnud mitte oma tahtmist tegema, vaid selle tahtmist, kes mind on läkitanud.” Ketsemani aias silmitsi seistes lahutusega Isast pöördus Kristus palves Jumala poole kolmel korral: “Ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine” (Lk 22:42). Kas alati on lihtne teha Jumala tahtmist? Ei. Kui see oli kohutav võitlus Jeesuse jaoks, siis on ka meil vaja palvetada: “Sinu tahtmine sündigu.”

Suurem tahtmine

Kui Jumal lõi, siis Ta lihtsalt ütles, et need on olemas. Aga kui Ta tegi Aadama, võttis Ta maapinnalt põrmu, kujundas seda oma kätega ja puhus eluõhku selle sisse. Ta tegi inimkonna maast. Seega, kui me palvetame: “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal,” siis me ka mööname, et me tegelikult oleme vaid savi. “Maa peal” tähendab samuti meie sees. Me alandame end Jumala ees, tunnistades, et vastuhakuga on meie tahtmised rikutud. Kui me palvetame: “Sinu tahtmine sündigu,” anname Talle loa kasutada meid vastavalt Tema eesmärgile.

Issand ei sunni kunagi oma tahtmist peale, seda väärtusliku vabaduse anni tõttu. Tal ei ole kavatsust sundida sind palvetama: “Sinu tahtmine sündigu.” Sina pead valima seda teha, loobuma oma tahtest, olla Tema sulane ja andma Talle loa aktiviseerida Tema vägi ja plaan sinu elus. Kui sa mõistad seda saladust, teed sa lahti taevase jõu varaaidad.

Kuid mõtle järele, see toimib ka teisel viisil. Paljusid meist kimbutab kurat, sest me anname kuradile oma tahtmise. Sa võid valida, kes on su isand. Kui me püsiva alistumisega anname järele kiusatustele, mida kurat asetab meie teele, anname talle suuremat jõudu, et ta saab teha teoks oma soovid meie elus. Irooniliselt, kui me kasutame oma vabadust selleks, et alistuda kuradile, siis me kaotame vähehaaval oma vabaduse, kuni me muutume tema orjaks.

Ometi on võimalik täituda Jumala Vaimuga. Kas sulle meeldiks see kogemus? Enamik meist sõdib kuskil “vaim on valmis aga liha on nõder” vahepeal. Tehes aga oma valiku ja öeldes Issandale: “Issand, ma soovin, et Sa oled mu Jumal, ma soovin, et Sa võtaksid juhtimise üle, ma loobun oma tahtmisest ja annan iseend Sinule, üksinda ma olen jõuetu,” annad sa Talle õiguse vabastada Tema tahtmine sinu elus. Ta ootab, kuid Ta ei saa sundida. Sellepärast pea meeles, et kui sa palvetad, ära unusta palumast: “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.”

Meie Isa palve ja meie

Teises Maailmasõjas nähti üht Briti sõdurit roomamas tagasi rindejoone poolt. Tema armee vangistas ta ning süüdistas teda vandenõus vaenlasega, kuna tal ei olnud lahkumiseks luba. Ta ütles: “Ma olin metsas palvetamas.” Tema kaassõdurid naersid ja käskisid tal seda kuidagi tõendada. Ta ütles neile lihtsalt, et ta oli üksi ja et tal oli vajadus palvetada. Vangistajad ähvardasid teda süüdistada reetmises, öeldes: “Sa lähed hukkamisele, kui sa nüüd kohe ei palveta ega veena meid, et sa tõesti palvetasid.”

See reamees langes siis oma põlvedele ja hakkas palvetama väljendusrikkalt ja puhtsüdamlikult nagu see, kes on lähedal kohtumisele enda valmistajaga. Kuid palve lõpus ütles vastutav komandör, et ta on vaba lahkuma. “Ma usun su lugu,” ütles ta. “Kui sa ei oleks veetnud nii palju aega drillis, ei oleks sa nii hästi saanud sooritada ülevaatusel.” Seejärel ta lisas: “Võin öelda sellest viisist, kuidas sa palvetasid, et sul on korrapärane kõnelemisvahekord Jumalaga.”

Aeg, millal me palvetame, peaks olema sagedane ja regulaarne, kuid veel tähtsam on see, et selle sisu oleks väljapoole. Sageli taban end alustamas n.-ö anna-mulle-palveid: “Armas Jumal, anna mulle seda ja anna mulle toda” ja, kui juba lõpp lähedal, lisan, “Jumal, ma kiidan su nime.” See on vastupidine eeskujule, mille Kristus andis. Tean, et rõhutasin juba seda punkti, kuid see on väärt kordamist. Jumal on mind süüdi mõistnud selles, et mu palved on liiga isekad ja ma pean esmalt Teda ja teisi meeles hoidma, kui ma lähen palves Isa juurde.

Kuigi meil on mõte koondada oma tähelepanu palvele enda suhtes, tunnen ma, et enne, kui me kaevume neisse täiesti vajalikesse palve tahkudesse, oleks vaja olla kindel, et meie meeles on õige palve järjekord. On selge, et me peaksime palvetama oma vajaduste eest, kuid, nagu Jeesus näitas, kui me palvetame, on meil vajalik tunnustada enne kõike Jumala püha nime, Tema eesmärke ja Tema kuningriiki. Ja kõiki meie vajadusi peab vaadeldama Tema tahtmise kontekstis. Selle hoolika meeldetuletusega võime jätkata uurimist ja avastada, mis toimub, kui me palume Issandat: “Õpeta meid palvetama!”

“… anna meile tänapäev”

Piiblis kujutab leib palju asju. Esiteks, “igapäevane leib” tähendab toiduvaru, et püsida elus. Loomulikult on see näidis palvetamiseks, see ei tähenda, et sa ei või ka palvetada vee, riietuse ja teiste vajaduste eest. Kui me palvetame oma igapäevase leiva eest, siis tegelikult palume Jumalal rahuldada oma põhivajadused.

(Kas rikas mees oma täis seinakappidega peaks ikka palvetama: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”? Jah, kindlasti. Ära kunagi pea põhivajaduste õnnistust iseenesestmõistetavaks. Meenuta, kuidas Iiobi täis tallid kadusid kõik ühe päevaga.)

Jumal räägib, et peaksime lootusega tulema Issanda ette, paludes Tal täita meie vajadused. Loomulikult Ta juba teab hästi neid vajadusi, kuid Ta tahab, et me teaksime, et Tema on see, kes varustab oma lapsi kõige headega. Näiteks, kui juudid läksid läbi kõrbe ja palvetasid toidu pärast, siis Jumal laskis mannat sadada taevast, näidates sellega püsivat armastavat hoolitsust. Ära karda ja ärgu olgu sul häbi paluda – Tema tahab seda sulle anda!

Pea siiski meeles, et kui me palvetame: “Meie igapäevast leiba anname meile …,” siis see ei tähenda, et Jumal ei oota, et peaksime välja minema ja seda koguma. Mõned inimesed mõtlevad, et nad võivad palvetada Meie Isa palvet ja seejärel tegevusetult istuda ja mitte midagi teha, oodates Tema vastust. Kui Issand laskis sadada mannat, siis juudid läksid välja seda koguma. Nad ei lebanud, suu avatud, oodates seda langemas otse suhu. Pane samuti tähele, et manna langes väljapoole laagrit; see ei langenud nende telkidele. Osa sellest leiva saamisest on minna välja ja koguda seda seal, kus me töötame. Pärast seda pidid juudid sõtkuma mannat ja seda küpsetama; alles pärast töötamist võisid nad tarbida oma igapäevast leiba. Samamoodi peame meie rakendama endid sellesse protsessi ja mitte muutuma laisaks Issanda õnnistuste suhtes. Ära unusta, et igapäevase leiva andmine sisaldab ka arusaadavat märkust: kuus päeva pead sa töötama.

“Meie igapäevast leiba …”

Kas toit on kõik see, mida sisaldab endas “igapäevane leib”? Nagu enamiku Piibli õppetükkidega, on “meie igapäevasel leival” väga tähtis vaimulik rakendus. Matteuse 4:4 õpetab Jeesus, et “inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust”, kasutades sõna leib, kirjeldamaks kõiki ilmalikke vajadusi.
Kõige tähtsam on, et Ta ütleb: “Mina olen eluleib” (Jh 6:35). Kristus ei rääkinud üksnes füüsilistest vajadustest, vaid õpetas, et kutsuksime Jumala iga päev oma südamesse. Leib kujutab Jeesust, meie vaimulikku toitu, mis on palju tähtsam ja toitvam kui mistahes muu füüsiline leib maa peal.

Kui sageli on meil vaja saada vaimulikult toidetud? Piibel räägib igapäevasest palvetamisest. “Õhtul ja hommikul ja lõunaajal ma palvetan” (L 55:18, ingl. k). Igapäevane leib, igapäevane osadus Issandaga peaks olema prioriteet. Miks me ei ütle: “Issand, anna mulle kuu tagavara”? Enamik meist ei muretse iga päev, et külmkapp on tühjenemas, seetõttu ei hinda me igapäevase leiva palvetamise tähendusi. Kuigi need, kes elasid läbi depressiooniaja, võisid seda mõista. Vähesed ameeriklased, kes elavad massiivse külluse ühiskonnas, on kunagi tõeliselt võidelnud päevast päeva, otsides midagi söödavat. Tegelikult on mõnel meist kuu aja toiduvaru sahvris.

Kuid paljudel ei ole isegi mõneks hetkeks vaimulikku toitu kogutud südamesse. Milline leib on tähtsam, kas füüsiline või vaimne? Kui paljudel meist on kuu varu vaimulikku toitu? Meil on vaja seda koguda iga päev. Sa ei saa elada homme üksnes sellest, mida oled kogunud täna. Mõned on kogunud vähe kaloreid, olles pähe õppinud Pühakirja, ja seda läheb kohe tarvis, aga kui sa tahad, et su kristlik kogemus oleks vitaalne, siis sul peavad olema igapäevased pühendushetked. Sa pead minema välja ja koguma vaimulikku mannat.

Üks lõpumõte: Piibel ei ütle: “Minu igapäevast leiba anna mulle tänapäev.” Vaid Jeesus õpetab meid paluma: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Sõber, see on meie leib. See ei ole minu leib. Me peaksime teiste vajaduste üle muret tundma samavõrd või enam kui iseenda vajaduste eest.

Pühakiri õpetab: “Kandke üksteise koormaid” (Gl 6:2). Me peaksime tegema seda füüsiliselt, abistades nõrku, pakkudes neile oma vahendeid ja jõudu, et neid aidata. Me peaksime seda tegema ka vaimulikult, tõstes üksteist üles palves, esitades üksteise palveid oma põlvedel. Ja me peame seda tegema iga päev, püsivalt. “Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes Tema poole kisendavad ööd ja päevad, ja kas Ta peaks viivitama neid aidates?” (Lk 18:7).

“Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”

Kas teadsid, et Jeesus teeb ainult ühe otsese kommentaari Meie Isa palvele? Matteuse evangeeliumis, kui Ta lõpetab palve õpetamise, lisab Ta: “Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (6:14,15). Kristus näitab seost vertikaalse ja horisontaalse suhte vahel – just Meie Isa palve keskel. Ehk me peaksime kuulama!

Kas Jumal ütleb nii: “Ma teen teiega tehingu: teie kõik andestate üksteisele –ei mingit kibedust, salaviha enam ega üksteisest halvasti rääkimist – ja siis ma andestan teile”? Kas nõnda ütleb Jumal? Kas see on evangeelium? Ei, see pole see, mis aitab meil andeks anda. Me ei ole päästetud oma tegude alusel. Selle asemel ütleb evangeelium, et me peaksime tulema just nii, nagu oleme, Jumala juurde, ja Ta annab meile andeks. Ometi ütleb Jumal: “Nüüd, kui teile on andeks antud, ootan ma, et te andestaksite üksteisele.”

Ometi, kuigi te ei ole päästetud tegudest, kui te jätkate trotsiga elamist, lähete te hukka, kuna see on tõendiks, et te ei ole võtnud tõsiselt Jeesuse järgimist. Jumala halastust ja armu ei saa viljeleda sellises südames, mis hoiab endas kibestunud ja andestamatut vaimu. On sind kunagi reetnud su sõber? Kas keegi on kunagi rääkinud sinust pahasti? Meile kõigile on haiget tehtud. Ja sageli võtame kaitsva hoiaku ning hakkame nägema seda isikut piiratult ning tundma lausa huvi, kas leidub mingit prügi, et tasa teha. Kas see on Jeesuse vaim, “kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati”?

Piibel räägib sellest, et kui me mõistame kõrget hinda, mida Kristus on maksnud meile andeksandmise eest, teeb see meile andeksandmise lihtsaks. “Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale” (Mt 18:35). Meil on vaja tahta üksteisele andeks anda ja Jumal juhib Pühakirjas meie tähelepanu korduvalt sellele. “Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil midagi on kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised. Aga kui te andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie üleastumisi andeks” (Mk 11:25,26).

Kas sul on võimalik vaimselt, mõtteliselt kellelegi andeks anda, kuigi sa ei pruugi tunda nii? Jah, samamoodi, nagu sa võid vastu võtta andeksandmise, kuigi sa ei pruugi tunda, et oled andeks saanud. Seda teeb usk. Sul on võimalik valida – andestada neile, kes on sulle haiget teinud. Isegi kui sa võib-olla kunagi ei suuda unustada juhtunut, võid sa öelda: “Issand, sinu armu läbi tahan ma neile andestada.” Sa teed selle teadliku valiku, seejärel järgneb Jumala arm.

Kui sa võtad vastu Jumala andeksandmise, siis Tema arm järgneb loomupäraselt. Sul peab kõigepealt olema usk, et Jumal tahab aidata sul andestada. “Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu” (Mt 5:7). Kui me ei saa üksteisele andestada, siis ei saa Jumal meile andestada, kuna meie süda ei ole avatud ei andma ega võtma andestust. See on tõsine asi, kas pole? Selleks on tarvis üht armutegu, imet, et me oleksime suutelised seda tegema.

“Ja ära saada meid kiusatusse”

See eriline palveteema on üks kõige vääritimõistetumaid. Esimesel hetkel tundub peaaegu, justkui paluksime Jumalal meid mitte kiusata. “Palun, Issand, me teame, et Sa ei taha meid kiusata. Ometi, kui ma ei palu, et Sa mind ei kiusaks, kavatsed Sa mind kiusata.” See on tõeliselt halb tõlgendus. Jakoobuse 1:13 ütleb: “Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: “Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja Tema ise ei kiusa kedagi.”

Me ei palu: “Issand, palun ära kiusa mind.” Niisiis, mida siin tegelikult öeldakse? Jah, kuna me oleme loomu poolest altid kõndima kiusatuse suunas, siis me palume siin, et Jumal juhataks meid sellest eemale. Täpsemalt tõlgendatuna võiks palve kõlada järgmiselt: “Juhata meid eemale loomupärasest kalduvusest kiusatusele.”

Kas meil on vaja palvetada seda palvet? Palun väga! Me oleme kalduvad mängima liiga lähedal (kuristiku) servale. Üks pastor on öelnud, et kui Issand ütleb meile, et põgeneksime kiusatuse eest, me sageli roomame eemale, lootes, et see jõuab meile järele. Justkui külgetõmbejõud on meie südames, mis tõmbab meid patu suunas. Nii me peame paluma Jumalal aidata meid sellele jõule vastu panna.

Kuradile meeldib see, kui me roomame, kuna nii on meid lihtsam kätte saada nende väikeste kompromisside abil. Süüdimõistetud spioon Aldrich Ames ütles, et ta ei ärganud ühel päeval ega öelnud: “Mõtlen, et tahaksin olla spioon. Saaksin raha eest anda kõike üle venelastele.” Ühel päeval kohtas ta väga ohutult üht venelast, kes küsis: “Kas võiksid mulle anda telefoniraamatu? Annaksin sulle palju raha.” See oli vaid telefoniraamat, kuid siis vähehaaval andis ta talle üha rohkem ja rohkem, kuni ühel päeval müüs ta neile tuumasaladusi. Sellisel viisil toimib kurat kiusatusega – väikeste kompromissidega. Kuningas Taavet rikkus Batsebaga abielu, mõrvas Uurija ja valetas oma rahvale. Ja see sai alguse ühest väikesest viivitunud himustavast pilguheidust. Me peaksime palvetama, “Issand, juhi mind eemale isegi väikestest asjadest, kuna nendest saavad alguse suuremad.”

“Vaid päästa meid ära kurjast”

Mulle tõeliselt meeldib seitsmes palveteema, mis ütleb: “vaid päästa meid ära kurjast”. Elame maailmas, mis on uppumas patu süngesse pimedusse. Ainus, mis annab kristlastele pikaajalise lootuse, on see, et Jumal tõotab – asjad ei jää alatiselt selliseks, nagu nad on. Me ootame lõplikku päästmist ja kui me toome kuuldavale sõnad: “Päästa meid!”, siis räägime Kristusest, kes tuleb valgel hobusel kui kuningate Kuningas ja isandate Issand, rajama oma kuningriiki ja pühkima ära iga viimase kui ühe kurja valitsuse jälje tänapäeva maailmas.

“Päästa meid” viib meid eemale kurjast ja eraldab sellest igavesti. Üks teine viis selle sõnastamiseks on: “Päästa meid kuradi käest.” Ja me peaksime palvetama mitte ainult, et Jumal hoiaks meid kiusatusest, vaid et Ta päästaks ka meie vennad, kuna kurat on tugev ja kaval, palju suurem kui me ise. Seetõttu on meil nii väga vaja, et Jumal juhiks meid.

Rääkides teisest tulemisest, ütleb Kristus: “Paluge igal ajal” (Lk 21:36, ingl. k). Ma ei ole kindel, kui sageli see tegelikult tähendab, kuid vaata omaenda palveelu ja hinda, kas on piisav. Kogu tekst on nii: “Paluge alati, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees” (ingl. k). Kas sa palvetad alati? Jeesus ütles samuti, et me peaksime palvetama, et meie põgenemine ei oleks talvel ega hingamispäeval (Mt 24:20). Kas sa oled seda palvet palunud? Iga päev, iga tund peaksime palvetama, et saada päästetud kurjast, nii et saaksime põgeneda selle eest, mis on maailmas juhtumas. Palveta, et me saaksime lõplikult vabastatud ja päästetud kurjast endi sees ja ümber. Sa ei või saada päästetud kurjast maailmast, kui sa kõigepealt ei ole päästetud kurjast südamest.

“Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au, igavesti”

See võimas kulminatsioon on ainult Matteuse evangeeliumis, ja see, millest see räägib, on kinnitav. Me oleme suure võitluse keskel. Kurat ütleb, et tema on õiglane kuningas ja et temal on vägi. Ent Jeesus, enne kui Ta taevasse tõusis, pani maksma enda üleulatumise kõigist teistest: “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Mt 28:18). See palve kindlustab, et me ei peaks kunagi unustama, kes on universumi Juhtija. See palve ei ütle: “Sinu päralt olgu riik”, vaid “Sinu päralt on riik”. Tõesti, kõik palveteemad Meie Isa palves on võimalikud üksnes seetõttu, et Kristus on autoriteet. Praegu on Tal kontroll kõige üle. Kurat elab uhkusest, et tuua au iseendale. Kristlase motiiv on tuua au Jumalale, anda Temale austust. Seetõttu Saatan ihaldabki olla jumal, sest ta soovib au, mida ta ei vääri. Selle palve lõpp asetab meie meeltesse ja südamesse ülestähendatud lõpusirge, mis tunnistab Jumala ees, et me teame, et Tema iseloom ja headus saavad varsti süüdistustest vabastatud.

“Aamen”

Jeesus ütles: “Teie palvetage siis nõnda.” See pole niivõrd Tema kui meie palve. See on nende palve, kes tahavad Teda järgida. Seetõttu peab see palve olema ka midagi sellist, mis voolab välja tõeliselt pöördunud südamest. See peaks olema sinu vaimu ja hoiaku määratluseks. Üks autor sõnastas seda nii: “Ma ei saa öelda meie, kui ma elan ainult iseendale. Ma ei saa öelda Isa, kui ma iga päev ei püüa käituda nii, nagu Tema laps. Ma ei saa öelda kes Sa oled taevas, kui ma ei kogu sinna varandust. Ma ei saa öelda pühitsetud olgu sinu nimi, kui ma ei taotle pühadust. Ma ei saa öelda sinu riik tulgu, kui ma ei püüa vähemalgi määral kiirendada seda lootust. Ma ei saa öelda sinu tahtmine sündigu, kui ma olen sõnakuulmatu Tema sõnale. Ma ei saa öelda nagu taevas, nõnda ka maa peal, kui ma siin ja praegu ei teeni Teda. Ma ei saa öelda meie igapäevast leiba anna meile tänapäev, kui ma isekalt kogun tulevikuks. Ma ei saa öelda anna meile andeks meie võlad, kui ma varjan salaviha kellegi vastu. Ma ei saa öelda ära saada meid mitte kiusatusse, kui ma sihilikult asetan end sellele teele. Ma ei saa öelda päästa meid ära kurjast, kui ma ei igatse pühadust. Ma ei saa öelda sinu päralt on riik, kui ma ei anna Jeesusele oma südametrooni. Ma ei saa omistada temale väge, kui ma kardan, mida inimesed võivad teha. Ma ei saa talle omistada au, kui ma otsin omaenda austust. Ma ei saa öelda igavesti, kui ma elan vaid ajutiste maiste tasude pärast.”

Kui palvetame Meie Isa palvet, peab see toimuma täieliku alistumise vaimus. Ja kui me tahame olla valmis siis, kui Jeesus tuleb, on meil vaja õppida palvetama viisil, mida Jeesus õpetas. Palve olemus on tihedalt seotud Jumala armastamisega südamega, sest me ei või tõeliselt armastada Teda, kui me pole saanud Teda tundma õppida. Kui me ei jaga Temaga oma muresid ja oma rõõme, koguni oma kõige suuremaid saladusi, kuidas me saame Teda armastada?

Õhutan teid investeerima rohkem aega oma põlvedel, kuid kui te ei saa olla põlvedel, siis õhutan teid lihtsalt palvetama. Tundke ära, et on esmajärguline veeta kvaliteetset aega koos Kristusega oma isiklikel ja ühendatud palve- ning pühendushetkedel, et saaksime teostada need muutused oma elus, mis austaksid Jumalat. Kasutage ära Jumala Sõna ”igapäevast leiba” ja andke Jumalale teada oma soov muutuda isekast isetuks. Palvetagem üksteise eest rohkem kui millegi muu eest. Seiskem üheskoos ja tõstkem oma hääled taeva poole, et saaksime olla rohkem ühinenud Jeesuse vendluses.

Üks mu lemmik õppeteemasid Piiblis on Vana Testamendi suurte palvete lugemine. Loodan, et loete neid samuti. Lugege Hanna palvet 1. Saamueli 2. peatükis. Taanieli palve Taanieli 9. peatükis on samuti väga eriline. Võite samuti leida Saalomoni liigutava pühenduspalve Ajaraamatus. Te leiate, et paljudes neist on Meie Isa palve elemente. Need on Jumala aust, Jumala hoolitsusest ja Jumala päästest ning nad on tõesti selle kohta, kuidas me kõik kristlastena oleme üheskoos, palvetades üksteise eest.

Nii nagu Briti sõdur, kelle palve ta vabastas, oleme peagi teel taevase komandöri ülevaatusele. Meil on vaja veeta aega drilli harjutustel, valmistudes põhisündmuseks. Meil on vaja öelda: “Issand, õpeta meid palvetama.” Ta on andnud meile eeskuju oma Sõnas, jäägem kindlasti selle juurde. Minu lootus on, et sa ei näe seda palvet enam kunagi samal viisil.