See lugu räägib Jumalast – kuidas Ta kutsub moslemeid neil viimseil päevil enneolematutel viisidel enda juurde. Olen tunnistajaks sellest, mis on islamiusu ajaloo suurim Jeesuse-
liikumine: viimase kümne aasta jooksul on Kristuse juurde tulnud rohkem moslemeid kui möödunud 1400 aastaga kokku!
Jumal vastab meie palvetele, aga kas Ta vastab ka nende palvetele, kes ei pruugi Teda täielikult tunda? Moslemite vaimuliku esiisa DNAs oli kuuletuda Jumala häälele ja pühenduda Talle. „Kui ka Ismael saaks osa sinu õnistustest!” hüüatas Aabraham oma masenduses. Jumal, kes oli oma lapsele nimeks pannud „Jumal kuuleb”, vastas: „Aga ka Ismaeli pärast ma olen sind kuulnud. Vaata, ma õnnistan teda...” (1Ms 17:20)
Nii oligi, õnnistatud ei saanud üksnes Ismael (kes sai ümber lõigatud sel samal päeval), vaid kõik tema järeltulijadki.
Mees valges
Amina oli olnud viljatu. Häbis ja kurbuses astus ta oma murega Jumala ette. Nagu Hanna, tahtis ka tema oma ihuvilja pühendada Jumala teenimisele ja valas oma hinge Tema ette, kel oli vägi mitte millestki elu luua. Ta toetus Tema aule ja ustavusele; Issanda silmadele, mis jälgivad maad, et aidata neid, kes on pühendunud (2Aj 16:9).
Faruqi pidas meeles, kuidas tema ema Amina rääkis oma perele, et Issand Jeesus õpetas teda, kuidas oma poega koolitada. Keegi ei mõistnud, mida see tegelikult tähendab, aga nad teadsid, et Faruqi ei ole tavaline laps. Ta veetis palju aega vaeseid teenides. Ta oli sõnakuulelik ja usuasjus tuline.
Kui Faruqi oli noor, nägi ta unes meest valges, kes rääkis talle, et nad kohtuvad ühes teises linnas, kaugel tema suguharu maadest. Kolme päeva teekond oli väsitav, aga seda ei saanud kuidagi võrrelda pettumusega, mida Faruqi suurlinna jõudes tundis. Faruqi otsis igale inimesele otsa vaadates neid õrnu näojooni, mida talle oli näidatud, aga kui tema väike rahatagavara oli lõpule jõudnud, koputas keegi võõras tema õlale ja ütles, et ta läheks koju tagasi ja ootaks Tema külaskäiku seal. Hiljem tuligi mees valges Faruqi kodulinna. Igal õhtul kolme kuu jooksul õpetas ta Faruqile ja teistele usuteemasid.
Aastate pärast sai Faruqist austatud reformaator, kes kutsus moslemeid vastu võtma Isa al Masih’it (Messiat Jeesust), ootama Tema tulekut ja austama kristlasi. Ta ütles lahti igasugusest zakatist (annetus), millel oli mingi teine eesmärk peale vaeste aitamise.
Faruqi oli väga pühendunud Jumala päeva pidaja – see oli muttaqeeni (õige inimene) märk. Loo õigsuse mõttes pean lisama, et ta kannatas peksmise ja tagakiusamise käes, kuna kutsus moslemeid hingamispäeva pühitsema. Ühel sellistest kordadest tuli mees valges ise Faruqi haavu ravima. Järgmisel hommikul oli Faruqi terve ja tema rüü samuti.
Aastaid hiljem hoidis Faruqi esimest korda käes Piiblit ning mõistis täie selgusega, mida mees valges oli talle öelnud. Kui minu abikaasa Faruqiga kohtus, tõstis viimane värisevate kätega oma Piibli üles, andis sellele suud ja asetas oma otsaesisele. Jeesuse elu oli teda kütkestanud. Ta kutsus minu abikaasat üles elama Jumala väes, mis elab Jeesuses. Viimane kord kohtusid nad mõni kuu enne Faruqi surma, Faruqi ütles talle, et Jeesuse järgimise olemus on kirjas Matteuse 25:35. Kuni Jumala rahvas elab näitamata üles armu ja kaastunnet, ei tule Jeesus tagasi – nii uskus Faruqi.
Faruqi eluloo kuulamine oli elumuutev kogemus. Ta kutsus inimesi Jeesust järgima kuni oma surmapäevani. Tema matusele tuli kaheksa tuhat inimest ja sajad rääkisid, kuidas see mees oli näidanud neile paremat elu ja juhatanud nad Piibli juurde.
Faruqil oli inimestele eriline mõju. Ta armastas oma maad ja oli valmis oma rahva eest surema, aga ta oli veel palju enamat. Ta võttis oma perelt lubaduse, et nad ei lahkuks kunagi oma maalt ega otsiks kergemat elu mujalt.
Faruqi nägi sageli unes, kuidas Jeesus temaga rääkis. Ta andis need sõnumid ustavalt edasi oma lastele ja sugukonnale. Täna on selles piirkonnas elujõuline Jeesuse-liikumine ja võti selle kasvuks on Piiblis. Liikumised, milles keskendutakse suundumuste ja õpetuste edasiadmisele, hääbuvad sageli, erinevalt neist, mis saavad jõudu Pühakirjast ja kus Püha Vaimu juhatusel otsitakse selle väärtusi ja õpetusi.
Enamik moslemeid on avatud Jeesuse elu, õpetuste ja väe tundmaõppimisele, kuna Koraanis on selle kohta hea tunnistus.
Armastus maa ja inimeste suhtes
2000. aastal, kui me abikaasaga moslemiriiki kolisime, ei teadnud me, et siit saab alguse meie „pöördumine”. Ent see ei juhtunud kohe meie saabumisel. Tunnistan häbenedes, et olin veel nädalaid valmis kohe koju tagasi minema – kuni ööni, mil mul oli Jumalaga oma „lahing”.
Palvetasin pisarais: „Issand, ma ei suuda luua armastust, mida mul ei ole. Ma ei suuda teeselda armastust, tõde tuleb üsa pea välja. Miks ma ilma armastuseta üldse siin olen? Palun tee nii, et ma saaksin koju minna, või puista mulle oma südamest sellist armastust, mis Sinul nende inimeste vastu on. Näita mulle oma armastust, muuda minu südant.”
Jumal pehmendas minu südant. Ta avas minu silmad nägema olukordi Tema vaatepunktist ja avastama Tema jalajälgi moslemimaailmas.
Meie, adventistid, oleme õnnistatud, et meil on reaalsuse mõistmiseks kontseptuaalne raamistik, aga väga harva maadleme suure võitluse praktiliste järelmitega. Saatana tegevuspiirkonna nägemiseks peame lugema vaid uudiseid. Aga kus on jumaliku tegevuse tõendid? Kuidas Jumal tegutseb ja kuidas kutsub inimesi Jeesust järgima? Kuidas saab evangeelium kohalikul pinnasel juurduda?
Minu palvele järgnenud kuude jooksul hakkasin hindama seda, mida enne põlgasin. Me elasime kolme mošee piirkonnas, kell 4.30 hommikul hakkas muessin inimesi palvele kutsuma: „Jumal on suurim… palve on parem kui uni.”
Neil varajastel hommikutundidel palvetasin oma kodus, ühinesin miljonite moslemitega, kes palves Jumalat otsisid. Ma õppisin sulanduma nende 17 palvekorra ajal päevas: „Õpeta meile sirget teed” (Koraan 1:6), et me oleksime silmitsi „tee, tõe ja eluga” (Jh 14:6).
Sellele ajale tagasi vaadates mõistan, et Jumal pidi minu südant suurendama, et minu silmad näeksid tema tööd ootamatutes paikades. Keeleõppe kaudu hakkasin mõistma, kui palju on Jumala reaalsus mõjutanud moslemite maailmavaadet. Jumal oli igal pool: hommikutervituses – Assalam Alaikum (rahu olgu sulle), kirja tervituses – Bismillah arrahman arrahim (Jumala, Kõige Parema, Kõige Kaastundlikuma nimel) või äritehingu sõlmimise järel (partnerid suruvad kätt ja loevad koos oma püha teksti esimese lõigu).
Kui me saaksime sellest kontekstist aru, peaksime moslemitega suheldes olema samal või kõrgemal Jumala-teadlikkuse astmel kui nemad. Miks peaksid nad leppima millegi vähemaga kui see, mis neil juba on?
Minu abikaasa palus palvet, mis tõi tema ellu kardinaalse muutuse: „Issand, juhata mind moslemite juurde, kes on kirglikud oma maa ja rahva suhtes, inimeste juurde, kel on mõju, inimeste juurde, kelle juures Jumala Vaim juba töötab.” Ta uuris tundide kaupa Apostlite tegude raamatut ja misjonitöö ajalugu, otsides viise, kuidas Jumal saatis 12 mitte eriti paljulubavat meest maailma muutma ja kuidas Jeesus oma võimu täna maa peal teostab.
Ühel oma lugemistest märkasime esimest korda Peetruse ja Korneliuse kogemuse kaalu. See lugu ei räägi üksnes Korneliusest (mehest, kes kartis Jumalat juba enne Peetrusega kohtumist), aga ka sellest, kuidas valmistati Peetrust ette tema oluliseks tööks paganate tervitamisel Kristuse järgijateks aastate pärast Jeruusalemma nõukogus (Ap 15). „Jumal, vii meid teiste selliste inimeste juurde nagu Kornelius,” palvetasime. Pange tähele Jumala sõnu: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” (Ap 10:15)
Jumal täitis oma osa ja andis meile uue ootuse. Ootustega elamine tähendab Jumala ootamist, kui Tema kutsub omasid. Mis on meie osa? Teha koostööd Püha Vaimuga, mitte Teda kontrollida. See lihtne tõde andis meile värske rahu.
Jumala tunnistaja
Jumala vastus ei olnud jumalik ilmutus, vaid kiri vanalt mehelt, kes otsis kedagi, kes teda juhendaks. Abu Nabeel oli alates 12. eluaastast suhelnud Isa al Masih’iga (Jeesusega) ja ta oli otsustanud hakata Tema järgijaks. Ta oli oma pühendumises Jeesusele julge ja 70 inimest tema suguvõsast liitus selle otsusega. Mõni, kes kartis, et ei leia kedagi enda ristimiseks, läks ise vette, soovides nõnda väljendada oma vastleitud armastust Isanda vastu.
Nüüd oli Abu Nabeel vana mees ja tundis vajadust osaduse järele; nüüd oli meie arvutis kiri, mille ta oli saatnud ajalehe toimetajale lootusega leida mõni usuvend.
Enne meie sündi oli Jumal juba töötanud, valmistades Abu Nabeeli kodu ette Jeesuse kui Issanda ja Päästja vastuvõtmiseks. Tema tunnistus oli aastatega levinud viide riiki, kus olid tekkinud Jeesuse järgijate väikegrupid. Abu Nabeel armastas Jeesust harvanähtud kirega, mis kasvas välja palvest. Ta oli väga õnnelik, kui leidis moslemi raamatupoest araabiakeelse Luuka evangeeliumi (tõlge, mis on varustatud märkustega just moslemitest lugejaskonna jaoks) ja sai teada lugudest selle kohta, kellega ta oli juba ennegi sõber.
Abu Nabeeliga kohtumine oli nagu seismine pühal maal. Ta rääkis hardalt oma Issandast, oma plaanidest viia hea sõnum moslemimaadesse ja vajadusest inimesed Jeesuse teiseks tulemiseks ette valmistada. Aga teda häiris unenägu, mis oli raskelt tema südamel.
Mitu kuud enne seda unenägu vaevas Abu Nabeel end oma rahva vaimulikkuse puudumise pärast, religiooni politiseerumise pärast ja selle pärast, kuidas tema piirkonnas pinged kasvavad. Jeesuse järgijana moslemi piirkonnas tundis Abu Nabeel vajadust viia oma rahvani õndsakskiitmised, et õpetada neile kuningriiki, mida inimene ei saa maha kiskuda. Ta teadis, et tema rahvas peab Jeesusega kohtuma.
Poliitilised ja majanduslikud pinged olid andnud uut hoogu äärmusluse lainetele, mistõttu Abu Nabeel pöördus Jumala poole palves ja paastumises, et saada juhiseid ja lootust. Öösel nägi ta und säravvalgest lambast, „lambast, kes oleks justkui hukatud”, läbi kõrbe jooksmas. Lamba kõrist jooksis verd justkui voolikust (need olid tema sõnad). Maa, kuhu veri langes, muutus rikkalikult roheliseks, kõrbeoaasiks. Hämmeldunult vaatas ta, kuidas lammas edasi-tagasi jooksis. Teda pani imestama mõte, et lamba verejooks ei lõppenud.
Seejärel nägu Abu Nabeel keset kõrbe suurt müüri. Ta nuttis ja üks hääl ütles kolm korda: „Lõhkuge see müür maha.” Abu Nabeel mõistis, et see on püha kutse, ja kutsus meid endaga ühinema.
Piibellik alus
Piibel ei ole üks püha tekst teiste tekstide seas, see on Elav Sõna. Kui see siseneb meie religioossesse/kultuurilisse maailma, siis see veenab, kinnitab, mõistab kohut ja halab patu pärast, ent see annab meile juhiseid mitte käia selle maailma teedel. Nii Faruqi kui Abu Nabeel rääkisid Sõna kesksusest; mitte raamatust, mida seedida, mitte intellektuaalsest rahnust, vaid kui „suurest loost”, millesse süüvida.
Nad muutsid meid, nii et me ei näe evangeeliumi enam kui privaatset, vaid kui isiklikku; me avastasime, kuidas Jeesuse hea sõnum kõnetab murtud maailma, mille peamine mure on häbi, mitte süü, kollektiivsus, mitte individuaalsus. Evangeelium on maailmale, milles vaesed ei ole marginaliseeritud, kes saavad vaid kübemeid, vaid keda kutsutakse Aabrahami täieõiguslike laste lauda.
Mõlemad mehed kulutasid palju aega paastumisele ja palvetamisele, nad rääkisid sageli kurbusega sellest, kuidas kristlased ei näe, kui imeliselt Jumal moslemite seas töötab. Seda osalt põhjusel, et me oleme omaks võtnud välispoliitika prillid, selmet lähtuda Jumala loost selle kohta, kuidas Tema kõik taastab.
Mõlemad mehed nägid kiriku rolli selles, et kirik oleks Jumala käepikendus usu, kogukonna, teenimise edendamisel, vaeste aitamisel ja Piibli õpetuste õpetamisel. Kogudusel kui hermeneutilisel kogukonnal on eesõigus muutuda nähtamatu Jumala nähtavaks kehaks ning tõlgendada sõnades ja tegudes Jumala tahet. Selline tunnistus toob au Jumalale. Nii nagu Jeesus juhib meid oma tõe sügavama arusaamise juurde Tema Sõna õppimisel, nii juhib Ta moslemeid Tema iseloomu peegeldamisel.
Ellen White kirjutas: „Kogudus on Jumalast määratud tööriist inimeste päästmiseks. Kogudus organiseeriti teenimiseks ning selle missiooniks on viia maailmale evangeeliumi. Juba algusest peale oli Jumala plaan, et Tema koguduse kaudu peegelduks maailmale Tema õnnistuse täius. Koguduseliikmed, keda Ta on pimedusest oma imelise valguse juurde kutsunud, peavad ilmutama Tema au. Kogudus on Kristuse armu rikkuste varakamber; koguduse kaudu saab lõpuks ilmsiks isegi „taevalistele valitsustele ja võimudele” Jumala armastus selle täielikul ja lõplikul kujul (Ef 3:10).1
Abu Nabeel ja Faruqi kaitsesid tuliselt moslemite õigusi näha tõeliselt piibellikku ja arusaadavat väljendust Jumala ihust, mis on juurdunud kohalikku pinnasesse. Mis minusse puutub, siis minu soov on kutsuda adventiste moslemitega suhtlema ja lubama Jumalal muuta meid kõiki, kui me elame Jeesuse tulekuks valmistumise ajal.
Maranatha! Tule, Issand Jeesus.
1 Ellen G. White, „Apostlite teod”, lk 9.
Linda Smith (varjunimi) ja tema abikaasa elasid moslemite seas Kesk-Aasias ja Lähis-Idas üle 17 aasta. Praegu elavad nad Ameerika Ühendriikides, teenivad moslemistest põgenikke ja peavad loenguid kultuuridevahelisest misjonitööst.
In English