Seitsmenda päeva adventistide põhiuskumuste 18. punkt on prohvetlikult kuulutamise vaimuand. Selle punkti all on nimeliselt toodud esile Ellen White ja tema kirjutised kui prohvetlikku autoriteeti omavad. Samas on selgitatud nende rolli: need on kogudusele julgustuseks, suunamiseks, õpetamiseks ja parandamiseks. Eraldi on välja toodud, et Ellen White’i kirjutised õpetavad selgelt, et Piibel on mõõdupuu, millega kontrollida kogu õpetust ja kogemust.
Lähtudes sellest üldisest arusaamisest, küsime mõningaid küsimusi Ellen White’i kirjutiste, nendest arusaamise ja rolli kohta.
Mil viisil on Ellen White’i kirjutised inspireeritud?
Jumaliku inspiratsiooni kohta oli tol ajal ja on ka nüüd erinevaid arusaamisi. Üks neist on selline, mis näeb jumalikku juhtimist nii, et Püha Vaim annab prohvetile sõna-sõnalt, mida kirja panna. See arvamus ei olnud õige ei Ellen White’i ega Piibli prohvetite puhul. Jumalik ilmutus peegeldub läbi inimliku prisma ning prohveti kirjanduslik stiil sisaldab mitmekülgseid viiteid tema isikule, alates tema kultuuriruumist kuni meeleoluni välja.
Vastuseks kirjale „Ma jõudsin järeldusele ja usun täiesti kindlalt, et iga sõna, mida Sa oled iial rääkinud, kas avalikult või eraviisiliselt, et iga kiri, mida Sa oled kirjutanud ükskõik, millistel asjaoludel, on sama inspireeritud kui kümme käsku.“ kirjutab Ellen White: „Vend, Sa oled uurinud mu kirjutisi hoolega ja pole kindlasti leidnud, et ma oleksin midagi sellist väitnud, samuti ei leia Sa, et meie usu rajajad midagi taolist väidaksid.“1
Seda seisukohta toetab Ellen White’i tööprotsess: ta töötas oma tekstide kallal nii, et ta kirjutas neid mitu korda ümber ja parandas neid. Kui talle oleks antud üleloomulikul teel konkreetne sõnastus, siis tal poleks olnud tarvis midagi parandada ega ümber teha. Ellen White luges palju ning kasutas oma töödes rohkelt teiste autorite teoseid ja kirjapanekuid, mitte ainult ajalooliste ja tervisealaste teadmiste kohta, vaid isegi autobiograafiliste episoodide ning nägemuste kirjeldamiseks. Ta imetles teiste annet sõnaseadmiseks ning kuna ta tundis enda hariduses lünki, kasutas ta heameelega teiste väljendusoskust oma mõtete edastamiseks. Tema heaks töötasid mitmed sekretärid ja toimetajad.
Teisest küljest on oht pidada Ellen White’i kirjutisi lihtsalt samasuguseks heaks kristlikuks kirjanduseks nagu paljud teised vaimulikud raamatud, mis on kirjutatud palvemeelses suhtes Jumalaga ja Pühakirja uurides. Piibel teeb vahet prohveti ja prohveti vahel. Heaks näiteks on prohvet Saamuel ja tema poolt juhitav prohvetite kool. Prohvet Saamueli oli Jumal eriliselt valinud, et temaga otseselt rääkida ja anda talle edasi konkreetseid sõnumeid, samas oli terve grupp prohveteid, keda Saamuel õpetas ja kelle kaudu ka Püha Vaim töötas, kuid kes ei olnud prohvetid sellises mõttes nagu Saamuel ise (vt 1Sm 19:20).
Kõige lähedasem tegelikkusele on idee mõtte inspiratsioonist: Jumal ilmutab prohvetile midagi ning prohvet annab selle oma sõnadega edasi. Ellen White ise kirjeldab seda kui Jumala kohtumist inimestega seal, kus nad on. Jumala tohutud ideed ei mahutu piiratud mõtete vormi, kuid ometi räägib Jumal inimestega nende ebatäiusliku kõne kaudu. See on midagi sellist, kui „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1:14)2. Ellen White kasutab tihti sõnu „mulle näidati“, „ma nägin“. Tema nägemused võisid olla nii minevikust kui tulevikust, nii sümboolsed illustratsioonid kui reaalsed situatsioonid. Jumal aitas tal nägemusi mõista ja teistele edasi anda.
Kas Ellen White’i kirjutised on ühtviisi usaldusväärsed?
Aegade jooksul on esitatud mitmeid mõtteid selle üle, kas see kõik, mis Ellen White on kirjutanud, on ühtviisi usaldusväärne ning kui usaldusväärsed on tema kirjutised Piibliga võrreldes.
Näiteks on püütud eristada tema nägemusi ja tunnistusi nii, et nägemused oleksid justkui autoriteetsemad kui tunnistused. Kui tunnistused kellelegi ei meeldinud, siis oli kiusatus neid nimetada lihtsalt õde White’i arvamuseks.3 Piiblis on küll määratlus õige ja vale prohveti vahel, kuid puudub vahetegemine õige prohveti erinevate kirjutiste vahel. 1889. a kirjutas Ellen White järgmised read: „Ärge võtke oma kriitikaga tunnistustelt ära kogu jõudu, kogu asjakohasust ja väge. Ärge arvake, et te võite jaotada neid vastavalt oma ideedele, väites, et Jumal on andnud teile võime teha vahet, mis on valgus taevast ja mis on vaid inimliku tarkuse väljendus. Kui Tunnistused ei räägi Jumala Sõna kohaselt, siis hüljake need. Kristus ja Belial ei saa olla ühenduses.“ 4 Siiski ei tohiks minna äärmusesse ja arvata, et kogu Elleni kirjavahetus ja nõuanded igapäevasel tasandil, olgu need pereringis või tööalaselt, oleksid inspireeritud.5
On olnud mõtteavaldusi, mille kohaselt Ellen White’i kirjutised on oma olemuselt vähem usaldusväärsed kui Piibel, sest kuigi nad on jumaliku inspiratsiooniga, ei kuulu nad Piibli raamatute hulka. Piiblile toetudes ei saa seda ideed siiski kinnitada. Piiblis on nimetatud mitmeid prohveteid, kes kas ei ole üldse midagi kirjutanud või pole nende kirjutised arvatud Piibli raamatute hulka, kuid neid ei peeta sugugi vähem autoriteetseks. Vastupidi, Ristija Johannes pälvis Jeesuselt endalt väga kõrge hinnangu (vt Mt 11:9-11).
Üks huvipakkuv küsimuste ring on seotud isiksuse küpsemisega ja vaadete muutumisega elu jooksul. Kas tuleks eeldada, et prohveti hilisemad tekstid on kaalukamad ja rohkem valmis kui varasemad? On üldteada, et Ellen White muutis oma õpetuslikke vaateid prohvetiks olemise ajal. Näiteks kirjutas ta 1858. a oma sõpradele, kes olid hakanud järgima 3. Moosese raamatus antud toitumisjuhiseid: „Ma nägin, et teie vaated sealiha suhtes ei tee kahju, kui te hoiate need enda teada; kuid oma hinnangute ja arvamustega olete te teinud selle proovikiviks. /…/ Kui Jumal ootab oma rahvalt sealihast loobumist, siis Ta veenab neid selles.“ 6 Alles viie aasta pärast sai Ellen White nägemuse, mille põhjal ta kirjutas: „Jumal ei ole kunagi ette näinud, et sealiha peaks söödama, olgu tingimused millised tahes.“ 7 Nii prohveti kui ka koguduse vaated olid muutumises, kui nad Piiblit uurisid, kuid sõnum Jumalalt oli igas olukorras adekvaatne. Prohveti isiksuslik küpsemine või muutumine võib ilmneda ka kirjutamisstiilis või rõhuasetustes, kuid Jumala sõnumid on ja jäävad asjakohaseks.
Kas Ellen White’i kirjutised on Piibli eksimatu kommentaar?
19. sajandi viimasel kümnendil levitasid mõned mõjukad adventistid seisukohta, et Ellen White’i kirjutised on sõna-sõnaliselt inspireeritud ja eksimatud ning Piiblit tuleb uurida läbi nende. Praktiliselt tähendas see „Tunnistustest“ millegi avastamist, seejärel selle toestamist Piibli kirjakohtadega ning siis selle esitamist inimestele, nagu oleks see puhas Piibli uurimise vili. Lisaks usuti, et Ellen White’i teosed ei vaja lahtiseletamist, kuna Jumala sõnad teevad lugeja juures ise oma töö.
Kahjuks on mõned selliste seisukohtade järelmõjud veel ka tänapäeval Eesti adventkogudustes tunda. Kui mõnele piiblitekstile ei osata seletust leida, siis võib juhtuda, et ei võeta ette Piibel-seletab-Piiblit uurimise vaeva, vaid küsitakse: „Aga mida Ellen White selle kohta ütleb?“ Raamatute jagamise ja kinkimise juures ning tsitaatide jagamise juures jäetakse vahel hooletusse selgitav osa.
Kui Ellen White sellist praktikat näeks, ei oleks ta selle üle õnnelik: „Ei tohiks tuua õde White’i tunnistusi esiplaanile. Jumala Sõna on eksimatu mõõdupuu. Tunnistusi ei tohi võtta Sõna kohta. /…/ Tõendagu kõik oma positsioone Pühakirjaga ja kinnitagu iga punkti, mida nad peavad tõeks, Jumala Sõna ilmutuse kaudu. /…/ Meie seisukoht ja usk seisab Piiblil. Me ei taha mingil juhul, et keegi asetaks Tunnistused Piiblist ettepoole.“ 8 Oma kirjutistes kaitseb Ellen White tuliselt Piibli rolli ainsa mõõdupuuna kristlikuks usuks ja käitumiseks. Ta ei pea oma kirjutisi Piibli lisaks ega laienduseks, mitte uueks valguseks ega lisavalguseks, vaid väiksemaks valguseks, tõe lihtsustamiseks. 9 Adventusu rajajad seisid kindlalt protestantliku printsiibi Sola Scriptura (ainult Pühakiri) eest.
Kiusatus kasutada Piibli seletamisel Ellen White’i kirjapandut on väga vana. Seetõttu on prohvetil olnud võimalus oma eluajal mitmel korral sellist käitumisviisi noomida. Üks näide: „Ma palun tungivalt vanemaid Haskelli, Loughborough’d, Smithi ja teisi juhtivaid vendi, et nad ei viitaks minu kirjutistele, et toetada oma vaateid /…/ Ma ei saa nõustuda sellega, et minu ükskõik milliseid kirjutisi kasutataks selle asja paikapanemiseks.“ 10 Seda põhimõtet järgides jõuti mitmel juhul piibliuurimisega varasemast palju sügavamale ning ühel korral lausa eelnevast vastupidisele seisukohale, sest küll harukordse juhtumina, aga Ellen White oli eksinud nägemuses kuuldud ingli sõnade tõlgendamisel. Kui aga Piiblile toetudes järeldused tehti, sai ta uue nägemuse, mis kinnitas uurimistulemust ning sundis ta oma eelnevast positsioonist loobuma.
Mul on hea meel, et uues, 2015. aasta koguduse korras on põhitõe nr 18 (prohvetiand) osas muudatus võrreldes 2010. aasta tekstiga. 2010. a tekst „Issanda käskjalana on tema [Ellen White’i] kirjutised jätkuvalt tõe autoriteetseks allikaks …“ 11 on 2015. a versioonis selline: „Tema [Ellen White’i] kirjutised räägivad prohvetliku autoriteediga …“. 12 Tõe allikaks jäägu ikkagi Jumala Sõnana Piibel.
Kas Ellen White’i kirjutisi on 21. sajandil veel tarvis?
Adventkoguduse algusaegadel oli Ellen White’i tööl ja kirjutistel oluline osa koguduse arengus ja kasvus. Kõikidel usulistel liikumistel on kalduvus kaotada oma esmane identiteet ning see oht varitseb ka adventiste. Ellen White’i poolt kirjapandu on kogudusele stabiliseerivaks vahendiks nii õpetuse, juhtimise, misjonitöö kui ka eluviisi vallas. Millal iganes on prohvetlikku sõna tähele pandud, on see hoidnud kogudust langemast. Tema kirjutised suunavad tähelepanu Piiblile ning aitavad seda mõista ja Piibli põhimõtteid ellu rakendada.
Ellen White väljendas, et tema töö pole vaid seitsmenda päeva adventistide jaoks, vaid kogu maailma jaoks, et neile avada Pühakirja. 13 Kui paljud võtavad teda kui prohvetlikku autoriteeti? 21. sajandi inimestel on ehk raske leppida ükskõik millise autoriteediga, kuid White’i teoste spirituaalsus on kindlasti see, mis köidab. Kurb on see, kui Ellen White’i üle otsustatakse ilma teda lugemata. See käib nii tema pooldajate kui vastaste kohta. Olen kuulnud, kui tsiteeritakse Ellen White’i pähe mida iganes – see on kurb. Olen ka kuulnud väidetavat, et Ellen White’i ei usuta – ja seda väga väikese lugemuse pealt. Ka see on kurb.
Teema Ellen White’i kirjutistest on lai ja mitmed küsimused jäävad siinkohal vastamata. Lisaks konkreetselt viidatud materjalidele kasutasin kogumikku Understanding Ellen White: The life and work of the most influential voice in Adventist history, toim. Merlin D. Burt, ilmunud 2015, ning Piibliuurimise Instituudi kodulehekülge http://adventistbiblicalresearch.org.
Viited:
1 Kiri 14. juunist 1906, avaldatud Review and Herald, 30.08.1906, 8
2 White, E. G., Valitud sõnumid, 1:22-25
3 White, E. G., Valitud sõnumid, 1:27
4 White, E. G., Tunnistused kogudusele, 5:691
5 White, E. G., Käsikiri 107, 1909
6 White, E. G., Tunnistused kogudusele, 1:206-207
7 White, E. G., Spiritual Gifts, (Battle Creek, MI: James White, 1864), 4:124
8 White, E. G., Evangelism (Washington, DC: Review and Herald, 1946), 256
9 White, E. G., Tunnistused kogudusele, 2:605
10 White, E. G., „Our Attitude Toward Doctrinal Controversy,“ July 30, 1910, Käsikiri 11, 1910
11 Seventh-day Adventist Church Manual 18th edition, revised 2010 by the Secretariat General Conference of Seventh-day Adventists
12 Seventh-day Adventist Church Manual 19th edition, revised 2015 by the Secretariat General Conference of Seventh-day Adventists
13 White, E. G., Testimonies for the Church, 8:236
In English