„Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; Tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!“ (1. Korintlaste 13:4–8)
Kui me 2002. aastal abiellusime, oli see meile kingitud pulmakaartidel kõige populaarsem salm. See salm puudutab meie iseloomu viiteteist erinevat tahku ja võib-olla sellepärast kõnetab meid kõiki. Jääda erinevates olukordades armulikuks, sallivaks, pikameelseks, mitte ärrituda, mitte suurustada – see on väljakutse meile kõigile. Ja veel kirjeldab see salm armastust kogu oma täiuses – armastust kahe inimese vahel.
Oleme abielus olnud juba 14 aastat ja võime julgelt öelda, et see on olnud tore aeg. Paljud ütlevad, et neil ei ole seda paberit vaja, et õnnelikult koos olla, kuid statistika ning pikaajalised uuringud näitavad siiski midagi muud: Abielu
- on reeglina lastele kasulik nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka psühholoogilisest aspektist,
- suurendab laste võimalust osa saada mõlema vanema rahakotist, armastusest, tähelepanust, sugulastest jne,
- paarid püsivad koos kauem,
- aitab inimesel olla tervem ja elada kauem,
- inimesed on tavaliselt õnnelikumad ja rahulolevamad,
- aitab ka vaimse tervise puhul, sest abielulised inimesed on paremini ühiskonda integreeritud,
- aitab enesetapu vastu. Enesetapuprotsent on kolm korda kõrgem lahutatud, vallaliste ja leseks jäänud meeste kui abielus meeste seas. (www.care.org.uk, Philippa Taylori uurimus „Heas ja halvas: vaatlusi abielule, kooselule ja perekondade lagunemisele“)
Kindlasti ei tohiks unustada seda, et Jumal õnnistab neid, kes Tema meele järgi teevad. Järelikult õnnistab Ta ka abielu, millesse mees ja naine on astunud. Kristlikku abielumudelit tasub tõsiselt võtta juba seepärast, et selle sotsiaalsed ja tervist puudutavad eelised muude alternatiivsete kooseluvormide ees on teaduslikult tõestatud.
Abielu algusajad
Võiks tagasi vaadata aega, mil abielu sai alguse. Jumal tegi Aadamale kaaslase, öeldes ise: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!“ (1. Moosese 2:18) Kui naine oli Aadama küljeluust loodud ja ta elas Aadama kõrval Eedeni aias, teatas Aadam: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“ Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! (1 Moosese 2:23) Siit tuleb ka üks hea mõte, mida tasuks igal vanemal, kes oma lapse abiellu saadab, endaga kaasa võtta: vanematel ei ole enam viimase sõna õigust oma lapse elus. Nad võivad küll anda juhtnööre ja olla toeks, kuid peavad jääma siiski kõrvale.
Abieluga luuakse uus perekond ning see on avalikult sõlmitud leping, millel on selge sisu. Vabaabielu on aga mitteametlik leping, mille osapooled pole oma suhet ega lubadusi väga selgelt sõnastanud.
Juba Piibli esimesed peatükid annavad inimkonnale nii kindlad juhtnöörid elamiseks, et siin ei saagi teismoodi toimida ning meil pole õigust seda valemit muuta.
Enam kui sõprus
Abielu on eluaegne liit. Siin pole juttugi lühiajalisest esialgsest proovisuhtest. Abielu on liit, kus kaks saavad üheks – see on seksuaalne suhe. Seega on abielu midagi enamat kui lihtsalt sõprus.
Piibli kommentaator Matthew Henry (1662–1714) on öelnud, et naist „ei valmistatud mehe peast, et tema üle valitseda, ega tema jalgadest, et saada jalge alla tallatud, vaid küljeluust, et olla temaga võrdne, mehe kaitsva käsivarre all ja armastava südame ligi“. Abikaasad peavad olema üks nii sotsiaalses, emotsionaalses kui ka vaimulikus mõttes. See on üks viis, kuidas abielu saab peegeldada Jumala kuju. Täiuslikus ja tugevas abielus elav paar suudab üheskoos taluda kõikvõimalikke raskusi.
Eraldi...
Aadama ja Eeva harmooniline abielu Eedeni aias lõppes varsti. Jumal oli öelnud, et „kõigist puudest sa võid küll süüa aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead surma surema!“ (1. Moosese 2:17) Me kõik oleme lugenud Eeva kõnelusest maoga ja siis vilja söömisest ning ka Aadama teost. Tuleme tagasi sellesse hetke, kui Eeva selle hea ja kurja tundmise puuni jõudis. Ta teadis täpselt, et sinna ei tohi minna ja veel vähem selle vilju süüa. Jumal oli neile teada andnud, et nende õnn saab jätkuda vaid siis, kui nad järgivad ustavalt Looja korraldusi. Nad kas kuuletuvad ja elavad või ei kuuletu ja hukkuvad. Inglid olid Eevat hoiatanud, et ta igapäevast tööd tehes oma mehe juurest ei lahkuks; koos olles oli kiusatuse oht väiksem kui üksinda. Märgates, et ta on üksi, tajus Eeva ohu ligidust, ent peletas kartust mõttega, et tal on küllalt tarkust ja jõudu kurja ära tunda ning sellele vastu seista. Edasi me teame, et ta jäi seda puud imetlema ja hakkas mõtlema, miks Jumal küll seda neile keelab.
Eeva lahkumine Aadama lähedusest paneb mõtlema sellele, et abikaasad peaksid, kui vähegi võimalik, koos käima. Muidugi ei saa koos käia tööl, kui on erinevad tööd ja töökohad. Aga koosviibimistel, külastustel, sünnipäevadel ja muudel juhtudel võiks proovida olla ikka koos. Ei maksa ennast panna sellistesse olukordadesse, kus Saatan saaks meid rünnata. Abielludes me moodustame perekonna, kus on esialgu kaks liiget, hiljem ka lapsed, ja seda tuleb kaitsta – see on kõige hinnalisem, tundlikum ja lähedasem valdkond. Oht aga võib tulla teise naise või mehe poolt, kes segab end perekonda. Õpetussõnades on terve viies peatükk pühendatud hoiatusele liiderlikkuse eest. „...võõra naise huuled tilguvad mett ja tema suulagi on libedam kui õli! Aga viimaks on ta kibe nagu koirohi, terav, otsegu kaheterane mõõk!“ (3. ja 4. s) Me teame, et meil tuleb ennast hoida abielurikkumise eest, kuid vähe sellest – meil tuleb vältida ka sellistesse kohtadesse minemisest, kus ahvatlus seisab (Õp 5:10); kindlasti ei tohiks me ligineda tema uksele (Õp 5.8).
Meie peres on kujunenud asjad nii, et igale väljasõidule, kuhu on vaja minna, me tahame minna koos. See on aastatega kujunenud tahe meie mõlema poolt. Üksi olles oleks nagu midagi puudu. Kui lähed üksi, oled abikaasast eemal ja kiusatustele lähemal nagu Eevagi: ta mõtles küll, et on tugev. Me oleme kuulnud konfliktidest, mis tekivad perekonnas, kus kummalgi abikaasal on oma sõbrad, kellega käiakse pidutsemas või oma hobidega tegelemas – tagajärg on lõpuks see, et peres on armukadedus ja truudusetuse süüdistused. Sõbrad ja hobid võiksid ikka olla, aga nende roll ei tohi olla tähtsam kui abikaasaga koos veedetud aeg. Koguja raamatus on kaunid sõnad: „Naudi elu naisega, keda armastad, kõigil oma tühise elu päevil, mis sulle on antud päikese all.“ (Kg 9:9)
„Need, kes abielluvad põhimõttel „kuni surm meid lahutab“, kogevad hoopis täiuslikumat pühendumist, turvalisust ja seeläbi ka hoopis teistsugust vabadust kui need, kes abielluvad seniks, „kuni armastus kestab“. Viimased elavad pidevas hirmus, et ühel hommikul on suhte aluseks olnud hea tunne kadunud,“ kirjutab sotsioloog Jessie Bernand.
Pärast pattulangemist
Patuga kaasnesid lahkhelid ja selleks, et nüüd kooskõla säilitada, pidi üks alistuma. Aadam võttis ka vilja, mida Eeva oli juba proovinud. Armastusest, tänulikkusest ja usaldusest, mida Aadam tundis Looja vastu, näis tugevam olevat armastus Eeva vastu. Aadam otsustas jagada Eeva saatust: kui Eeva sureb, siis sureb ta koos Eevaga. Armastus ja rahu olid kadunud. Nüüd hakkasid nad mõistma patu tõelist olemust. Kui Jumal küsis Aadamalt keelatud puust söömise kohta, hakkas Aadam Eevat süüdistama ja Eeva süüdistas Jumalat. Pattu hakati vabandama ja selline meelsus on nüüd kõikidel. Selle asemel, et alandlikult oma pattu tunnistada, püüavad inimesed end kaitsta kaaslaste, olukordade või isegi Jumala süüdistamisega.
Sellest loost võiksime õppida seda, et perekonda luues peaks olema Jumal esikohal ja alles siis abikaasa ning lapsed. Kui Jumalaga ei ole suhted korras, tekivad ka abikaasade vahel lahkhelid, mis kanduvad üle lastele. Sellist olukorda oleme tundnud ka oma perekonnas. Kui vaimulik osa igapäevaelus on nõrk, ei suju omavaheline läbisaamine kuidagi. Mitte millestki tekivad nääklemised ja halvasti ütlemised. Proovid enda tarkusest lahendada probleeme ja lappida lõhutuid suhteid ning juhtida ise oma elu luhtuvad ilma kõrgema abita.
Väga hea näide on Piiblis Aabrahami ja Saara lugu. 1. Moosese raamat kujutab Aabrahami jumalakartliku, külalislahke, suuremeelse mehena, keda austasid nii ümberkaudsed kuningad kui ka teised rahvad. Jumal andis Aabrahamile tõotuse: „Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind...“ (1. Moosese 12:2). Aabraham ja Saara olid vananemas ning tõotus ei täitunud „mõistlikul“ ajal. Nad otsisid Jumala plaani elluviimiseks inimlikke lahendusi. Saara pakub Aabrahamile enda ümmardajat Haagarit, kes tooks ilmale kauaoodatud pärija. Haagar saigi poja ja ka Saara sai aastaid hiljem poja. Kuid tekkinud oli paras segadus, kus olid mängus kadedus ja üleolek – uskmatusest tekkinud häda. Saara sai aru, et oli vale Jumala plaanides kahelda. Jumal lasi ümmardajal lahkuda koos oma pojaga ja see konkreetne jada sai näilise lahenduse, kuid armid jäid. Aabrahami ja Saara usuproovid muutsid neid tugevamaks ning lähedasemaks nii üksteisele kui ka Jumalale. Nende elulugu oma halbade ja heade valikutega muudab nad meile eeskujuks, kellelt õppida. Hea mõte selle kohta pärineb M. L`Englelt: „Tänapäeval purunevad paljud abielud punktis, kus nad võiksid küpseda ja omandada sügavust. Meile on õpetatud, et kui on valus, siis tuleb järele jätta. Aga just valusatel aegadel kasvab suhe kõige enam.“ Jumala usaldamine igal hetkel ja Temale kuuletumine loob abielule tugeva vundamendi.
Lapsed perekonnas
Kui perekonda, kus alguses olid ainult abikaasad, õnnistatakse lastega, muutub võrrand keerulisemaks. Kasvatuse viljade eest vastutamine seatakse meie kõigi ette, kui kord Jumal meilt küsib: „Kus on sinu lapsed?“ Mitte keegi ei saa otsustada teise inimese eest Jumala kasuks või kahjuks, aga saab aru anda oma tehtud või tegemata töö eest. Me peaksime andma endast kõik ning elama oma elu nii, et meie laps valiks Jumala. Jälgides teiste perede kasvatusmeetodeid, olen aru saanud, et leidub nii neid, kelle meetod viib lapsed Jumalast eemale, ja ka neid, kelle lapsed tahavad Jumalat oma ellu. Kõige tähtsam on meie meelest see, et vanemad peavad olema üksmeelsed. Järelikult peaks üksmeel valitsema peres juba enne laste sündi. Kui see asi ei ole korras, ei suudeta lapsi iialgi ühel meelel kasvatada ja lapsed õpivad ära manipuleerimise. Näiteks kui ema ei luba, siis küsin isa käest, kes kindlasti lubab. Kui vanematel on ühine elupõhimõte ja vaade, siis on kergem ka ühist keelt leida.
Piibel – lapse „kasutamisõpetus“
Iisaki ja Rebeka lugu on meile kirja pandud 1. Moosese 25. peatükis. Ka Ellen White jutustab selle loo üpris ilmekalt oma raamatus „Patriarhid ja prohvetid“ (16. peatükk). Ta kirjutab, et mõlemal vanemal oli laste seast välja kujunenud oma lemmik. Iisakile meeldis seiklushimuline Eesav ja Rebekale alati kaalutlev Jaakob. Jumala ingel oli rääkinud vendade erinevatest iseloomudest juba enne sündi. Vastuseks mureliku Rebeka palvele teatas ingel ka seda, et mõlemast kahest pojast saab võimsa rahva esiisa, kuid üks on neist tugevam ja noorem saab juhtpositsiooni. Iisak selgitas oma poegadele eesõigusest ja tingimustest ning tegi teatavaks, et Eesavile, vanemale pojale, kuulub esmasünniõigus. Rebeka mäletas ingli sõnu ja ta oli veendunud, et Jumal mõtles oma tõotuse pärijaks Jaakobit. Rebeka kordas ingli sõnu ka Iisakile, kuid isa oli ikkagi kiindunud oma poega Eesavisse ega taganenud oma otsusest teda õnnistada. Teades Iisaki plaanist õnnistus Eesavile anda, võttis Rebeka appi kavaluse, et viia täide Jumala plaan. Jaakob oli esmasünniõigusest alati lugu pidanud ja hinnanud ning ta saigi selle ühe kausitäie leeme eest endale. Eesav ei hoolinud pärandist, mille Jumal oli isale tõotanud. Ta vahetas taevased huvid maiste vastu. See lugu läheb veel edasi ning saamegi teada, kuidas Jaakob petab ema abiga enesele isa õnnistuse. Seda saab lugeda 1. Moosese 27. peatükist.
Poiste saatuse määrasid nende valikud, mitte Jumala ettekuulutus. Jaakobi tulevases peres olid ka oma lemmiklapsed ning see tekitas tõelise kaose, sellest on kirjutatud 1. Moosese 37. peatükis. Need lood näitavad, et vahetegemist ja vanemate ebakõla ei tohiks peres olla. Tuhanded aastad ei ole midagi muutnud. Ikka leidub perekondi, kus üks laps on eelistatum kui teine. Laps, kes jääb tagaplaanile, jääb terve elu otsima ema ja/või isa armastust, mida ta ei ole saanud. Kahjuks otsib ta seda valest kohast ja nii lisanduvad meile järgmised õnnetud ja katkised perekonnad. Nii nagu Eesav ja Jaakob olid erinevad, on ka meie pere lapsed erinevad, oma vigade ja talentidega. Me loodame väga, et meie lapsed saavad ellu kaasa teadmise, et nad on igaüks meile ühtmoodi armsad ja keegi kolmas ei pea seda teadmist neile asendama.
Piiblist võib tuua veel palju põnevaid näiteid, kelle elust ning abielust õppida: Mooses ja Sippora, Simson ja tema naised, Elkana ja Hanna, Taavet ja Batseba jne.
Oleme vast kõik kuulnud ütlemist, et lapse sünniga võiks kaasas olla ka kasutamisõpetus. Meie arvates ongi Piibel iga inimese isiklik „kasutamisõpetus“. Sellel võiks olla isegi pealkiri: „Juhtnöörid õnnelikuks ja täiuslikuks eluks ja abieluks“. Olgu Piibel alati peredes au sees ning Jumal südames!
In English