Tagasivaade Riias toimunud koguduse arengu seminarile

 25.–27. septembril oli Riias koguduse rajamise ja kasvu konverents, mis oli mõeldud kõigile aktiivsetele koguduseliikmetele, kel on südamel koguduse töö edendamine. Seminaril jagasid häid nõuandeid koguduste rajamise praktikud maailma erinevatest paikadest. Kolmest Balti riigist oli kõige rohkem osalejaid Eestist, Eesti liit maksis kinni Eesti osalejate transpordi, ööbimis- ja toitumiskulud.

Liidu esimehe abi Andres Ploompuu sõnas, et rahvast oli paljudest Eesti kogudustest, ent enim paistis osalejaid olevat Pärnu ja Tallinna I kogudusest. „Näen, et mõlemal pool võiks sündida üht-teist, oli palju noori, kel on ideid ja mõtteid,” ütles ta. „On lootus, et noored, kes said julgustust, võiksid ise algatada uusi kogudusi. Oleksime ülimalt õnnelikud, kui Eestis sünniks üks või kaks uut kogudust. Tean mitmeid inimesi, kes mõtlevad selles liinis, liidu ülesanne on toetada, et see ei jääks ideeks,” rääkis Andres.

Andrese enda jaoks oli seminari üks avastusi see, et kogudus ei peaks rõhku panema suurte keskuste ja kirikute rajamisele, vaid lähenema väiksemalt. „Rääkisime kodukirikutest. Hakkasin aru saama, et kui tahame tänapäeval tõeliselt inimesteni jõuda, tuleb seda teha läbi koduse hubase isikliku kontakti. Kinnitust sai ka see, et igasugune misjonitöö peaks käima kõigi koguduseliikmete koostöös, mis on võimalik tänu kodukirikutele, kus kõigil on võimalik kaasa lüüa.”

Seminarile tagasi vaadates nimetas kodukirikute teemat südamelähedaseks ka Allan Randlepp. „Olen kogu aeg väikegrupiusku olnud, kodukirik on sarnane väikegrupiga. Vahe on selles, et kodukiriku puhul toimub hingamispäevane teenistus ka kodus ja koguduse moodustab mingisugune hulk kodukirikuid,” jutustas Allan.

„Seminaril jagas kogemusi suure koguduse abipastor Ameerikast. Tema tööpiirkonnas on viis kodukirikut, mida ta hooldab ja kellele valib grupijuhte. Nad on hingamispäeviti on oma kodudes, kuu või paari tagant kogunevad viis gruppi neutraalsele pinnale ja korraldavad traditsioonilisema teenistuse. Selle mõte on, et oleks võimalikult lihtne uut kogudust rajada, et barjäär koguduse loomiseks oleks madalam. See pastor jagas kogemusi, rääkis kodukoguduste seosest Piibliga. Ta ei vastandanud traditsioonilt ja kodukogudust, mõlemal on oma koht – ühele sobib üks ja teisele sobib teine,” ütles Allan.

Marge Randlepp tõi meeldejäänud teemadest esile küsimuste esitamise strateegia (ingl coaching), mida seminaril tutvustati. „Reedel, kui me kohale jõudsime, pandi meid erinevatesse gruppidesse, kus coaching'u eksperdid näitasid meile, kuidas seda meetodit kasutada.”

„Coaching erineb mentorlusest selle poolest, et mentorluse puhul on üks kogenum, ta annab nõu kogenematule kolleegile,” selgitas Allan selle meetodi tagapõhja. „Nõustamise sõna samuti ei sobi, sest see on ka nõuandmine. Coaching on küsimuste esitamine, küsija ei pea olema sama valdkonna ekspert ja seega võid n-ö küsitleda ükskõik keda, kui tunned seda meetodit.”

„Selle meetodi puhul alustatakse ühest olulisest küsimusest. Näiteks on esimene küsimus: „Millest sa tahad rääkida?” Mittesuunavate küsimustega jõutakse reaalse probleemini ja lahendusteni: mida saaksid teha, et jõuda soovitud tulemiseni, ja millal sa alustad,” kirjeldas Marge seminaril õpitut.

Koguduse kasvu osas esitati seminaril statistilisi andmeid, mille kohaselt kasvavad kõige kiiremini noored kogudused. „Vana kogudus saadab regulaarselt meeskondi välja uusi kogudusi rajama. Statistiliselt on 6–12 kuu möödudes vana koguduse liikmelisus ja kümnise laekumine samal tasemel nagu enne meeskonna väljasaatmist. Sellega, et saadeti inimesi välja, muutus see kogudus ise tugevamaks ja kasvas,” selgitas Allan.

Tallinna I koguduse liikmele Marleen Lobjakale meeldis seminar väga. „See inspireeris looma uut kogudust ja andis natuke uut teadmist, kuidas seda teha, mõningaid näpunäiteid.”

„Olen väga nõus näitega, mis seal toodi: väike laps kasvab kiiremini kui täiskasvanu, seega on mõttekas rajada uusi kogudusi ja emakogudusest välja kasvada, nii et emakogudus ajaks võrseid,” ütles Marleen.

„Anti ka üleüldisi näpunäiteid selle kohta, kuidas jumalateenistust korraldada. Kui inimesed tulevad kirikusse, siis see on nagu punase vaiba koht: kõik asjad peavad olema lõpuni viimistletud, alates parkimisest kuni tervitajateni. Selline korraldus annab igale inimesele ülesande, kas või väikese,” rääkis Marleen.

Ka Hele Kulp kasutas seminarist rääkides sõna inspireeriv. „Oli palju praktilisi asju ja oleksin tahtnud isegi rohkem praktilisi näpunäiteid, aga neidki, mis kuulda sai, annab ellu viia,” ütles Hele.

Hele jaoks oli kõige muljetavaldavam töötuba, kus käsitleti efektiivseid struktuure. „Seal oli väga palju sellist, mis on igas teises organisatsioonis elementaarne, koguduses võiks ka sedasi olla. Organisatsioonil on missioon ehk tunnuslause, visioon ja põhiväärtused. Kui kogudusega need asjad läbi rääkida, kui kõik neid teavad, siis saavad otsustused,a nõukogu omad selle põhjal kaalutud. Kogudus saab minna kokkulepitud visiooni,” selgitas Hele.

Julgustavaks pidas Hele seminari avatust teemade suhtes, mida kardetakse. „Väga avatult räägiti sellest, et meil võib olla ka läbikukkumisi. See on normaalne, kui ei lähe nii, nagu sa mõtled. Kui mingi projekt ei õnnestu, on see siiski samm edasi nii sinu enda kui ka teiste jaoks,” rääkis Hele.  

Pildid: Guido Daniel