Kolmas orkestrilaager oli rahvusvaheline, esineti nii Pärnus kui Riias (täiendatud 10.08)

Laste- ja noorteorkestri kolmas orkestrilaager oli sel aastal 5. kuni 8. augustini Pärnu lähistel Paikusel. Sel korral oli laager juba rahvusvaheline, sest noori muusikuid oli ka naaberriigist Lätist. Kolmepäevane kokkumängimine ja harjutamine kulmineerus viie ülesastumisega: reede pärastlõunal oli tänavakontsert Pärnu adventkiriku juures, õhtul täispikk kontsert Pärnu adventkirikus, seejärel orkestri etteasted Riia adventkirikus hommikusel jumalateenistusel ning õhtul täispikk kontsert samas, ent nende vahel veel tänavakontsert Riia vanalinnas. Orkestris oli kokku 30 mängijat, neist 8 Lätist.

Laagri ning Riia-sõidu korraldaja Hans Soosaar sõnas, et talle helistati pühapäeval Lätist sõnumiga, et lapsed ei saa veel laagri lummusest välja, sest elamus oli nii vahva. Sama tunnistas ka orkestri dirigent Raeli Florea: „Täna on mõtted ja emotsioonid nende situatsioonide ja kontsertide juures, mis laagris ja Riias sai kogetud.”

„See oli suurepärane laager, koostöö lätlastega sujus esimesest päevast peale – ei oska näha, et see võiks veel paremini sujuda,” ütles Hans. „See laager oli toimunud laagritest kõige toredam just sellepärast, et meil olid ka läti lapsed ja noored. Nemad sõitsid reede õhtul pärast Pärnu kontserti Riiga ja võtsid meid hingamispäeva hommikul seal vastu. See vastuvõtt ja hiljem hüvastijätmine näitas, et nad said üliheadeks sõpradeks.”

Dirigent Raeli kirjeldas laagri atmosfääri sõnaga „kuum”: „Nii nagu väljas oli väga soe, lausa kuum, oli ka sees väga kuum – emotsioonide ja aktiivsuse poolest. Mõne üksiku inimese lisandumine muudab orkestri atmosfääri ja suhtlust niivõrd palju. Lätlaste klaverimängija Emilija (hüüdsime teda Emiliks) oli igal pool oma naeruga, tema silmasära ja heasoovilkkus oli niivõrd positiivne, et lapsed rippusid tal küljes.”

Emilija Reznikova mängis kontseril ühe klaveripala ja saatis orkestripalu, teine klaverisaatja oli Rein Kalmus. Rein on ka orkestripalade seadja. Emilija sõnas, et tema esimene mulje laagrist oli väga hea - saabutud oli ju võõrasse koht ja võõraste inimeste keskele, kuigi mõne noorega oli ta kohtunud juba eelmise aasta camporee'l Hollandis. "Minu esimene tegevus oli söömine ja söök oli väga maitsev. Pärast seda nägin esimest korda orkestrit ja Raelit, ta naeratas ja tema energia oli väga inspireeriv," sõnas ta. 

Emilijal oli laagri suhtes ootus leida uusi sõpru ja mängida muusikat professionaalselt ja ilusasti. "Kõik need ootused said tõeks mitmekordselt! Eestlased on väga viisakad, humoorikad ja sõbralikud, ma leidsin tõesti uusi sõpru. Ja Raeli pani meie orkestri tõeliselt hästi kõlama!"

Hans meenutas, et etteapanek, et orkestris võiksid mängida ka naaberriigi lapsed ja noored, tuli siitpoolt. „Olin kuulnud, et Lätis on väga andekaid lapsi ja mõtlesin, et kui juba Riiga sõidame, siis oleks väga tore neid ka kutsuda. Et nad lihtsalt ei istu ja vaata, kuidas meie mägime, vaid mängime koos, ja õnneks sellele kutsele vastati. Pärast kontserti avaldas nii mõnigi soovi kindlasti tulla meiega mängima.”

"Minu perekond (kokku neli mängijat) oli Riiast, teised olid Cesisest ja Rezeknest. Mõne jaoks oli see esimene kord orkestris mängida ja teiste jaoks nii palju harjutusi nii lühikese aja jooksul," sõnas Emilija.

Raeli lisas, et orkestri kõlale ja kvaliteedile andsid lätlased väga palju värvi juurde. „Sattusid tulema need, kes riskisid tulla, teadmata, kuhu ja kellega koos nad mängima tulevad. Nad olid rõõmsad selle üle, et tulid – nii tundsin mina eile.”

Juba tänavu oleksid laagris soovinud osaleda ka Leedu esindajad, ent neil oli orkestrilaagriga täpselt samal ajal rajaleidjate laager Slovakkia sõpruskogudusega ja seetõttu ei saanud nad seekord tulla.

Raeli peab 30-liikmelist orkestrit juba nimetamisväärseks. „Alustasime kaheksa inimesega – see on väga kiire areng, iga aastaga on mängijaid juurde tulnud. Ka kvaliteet tõuseb, lapsed harjuvad tööd tegema, väärtustatud, eesmärgiga tööd tegema.”

Laste- ja noorteorkester on käinud juba kolmel välisreisil: möödunud suvel Soomes ja kaks korda Lätis – aasta alguses Valmieras ja nüüd Riias. „Lapsed on väga-väga-väga tublid. Reede lõunast kuni laupäeva õhtuni oli kokku viis esinemist. Laupäeva õhtul olid nad kaks tundi laval ja suutsid vastu pidada,” tunnustab Raeli orkestrante.

Enda panuse kohta ütles ta, et kui sa annad ja kui saad ka tagasi, siis oledki täidetud. „Lapsed on vabatahtlikkuse alusel tulnud laagrisse, nad on ise tahtnud tulla, see väljendub nende emotsionaalsuses ja tagasiandmises ja sellega tõuseb kvaliteet. Mida tundlikum laps on, seda tundlikum on ka publik. Kõik lapsed on väga tublid, väga toredad, andekad, vastupidavad, töökad ja vastupidavad.”

Raeli toob orkestrilaagris saavutatud tulemusena näiteks viiuliorkestri esitatud pala „Vivaldiana”, mis pälvis pika aplausi nii Pärnus kui Riias. „Mina nõuan täie rinnaga, nad tulevad mulle järele ja annavad kogu energia, mis neil koostöös tekib. Pean olema nõudlik, mitte andma järele ühelegi veale, lõpuks saavutasime hea kõla. Lastel tekib omavahel energia. See impulss, mis saali tuleb, jõuab rahvani. Riias rahvas plaksutas nii kõvasti, et oleks võinud seda pala korrata.”

Laagris laste harjutusevaba aja eest hoolitsenud Margit Peetson sõnas, et see pala meeldis ka lastele endile enim. „Nad lindistasid telefonidega, pärast bussis kuulasid ja plaksutamine ei vaibunud.”

Margiti osaluse kohta laagris ütles Raeli, et ilma Margitita see laager ei toimiks, sest tema hoiab lapsed emotsionaalselt koos. „Kõigile neile lastele, kes on hetkel vabad, leidis ta tegevust. Ta on uskumatu fenomen. Emilija tõstis orkestri, mängijate positiivset emotsiooni, Margit korraldas kõik ülejäänud asjad nähtamatult, nii et kõik toimiks ideaalselt. Ta on nii tagasihoidlik ja ta teeb seda nii nähtamatult, aga kui teda ei oleks, siis me näeksime kõik, et ta on puudu. Kõige hea asja toimimise peapõhjuseid on see, et Margit oma tööd nii suure südamega teeb.”

Margit ütles, et seekord oli laagris ka selliseid lapsi, kes olid esimest korda emast-isast nii pikka aega eemal, aga nad said väga kenasti hakkama.

Emilija arvas, et laagri lõpuks oli kõigil tore tunne – "koos mängida, koos Jumalat ülistada, koos harjutustel aega veeta, UNOt ja Logrettot mängida ja koos naerda, aga ka koos rannas puhata. Kui peaksin neid päevi kirjeldama vaid ühe sõnaga, siis see olekski „koos”. Ja kuigi laager ei olnud mõne jaoks lihtne, siis kontserdil nautisid KÕIK koos mängimist!"

Õhtuti käisid lapsed mere ja jõe ääres ujumas, külas perekond Kulbil ning nautisid piknikul Pärnu koguduse liikmete külalislahkust. Korraldati ka Eesti–Läti frisby-turiniir.