Toidust, emotsionaalselt

Avaldatud 12.12.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Ma mõtlesin, et on aeg täita lubadus, mille ma juba ammu andsin: kirjutada toitumisest. Ma olen seda pikalt edasi lükanud kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et ses asjas kipub inimestel olema tugev isiklik arvamus, ning teiseks seetõttu, et sel teemal on minu elus keeruline koht. Seekord tahan ma aga arutleda vaid ühe tahu teemal: emotsionaalne söömine. Tulevikus ehk püüan avada ka teisi nüansse.

Toit on väga isiklik asi, sellega on seotud palju emotsioone. Kui kellelegi teist on moskva sai lihtsalt üks pagaritoode, siis minu jaoks on moskva sai kaugelt enam kui lihtsalt üks maius. Kui ma olin väike ja ootasin kogu südamest vihatud lasteaiast koju pääsemist, tuli isa alati vastu värske moskva saiaga, mis lähedalasuvast pagariärist ostetud – kodu, isa, turvalisus, vabadus, ärevuse ja paha tunde lõpp selleks päevaks. Need assotsiatsioonid, mis meil toiduga tekivad, on väga tugevad. Pannkoogid moosiga nädalavahetuse hommikuti, kanasupp haigele lapsele, kapsalõhn pühade ajal, kohvilõhn Kadrioru kohvikus, kuhu vanaema mind teinekord viis. Minu abikaasa võib ära süüa liitrite viisi ploomikompotti, sest see seostub talle armastatud vanaema Pauliinega. Tahes või tahtmata kannab toit meie jaoks tugevamat tähendust kui pelgalt toitainete manustamine eksisteerimiseks. Seetõttu on toit paljude inimeste jaoks väga isiklik ja sinna isiklikku tsooni on sageli raske teisi lasta. Ja kui siis keegi mulle ütleb, et isa-tuli-mind-päästma-moskva sai või vanaema-armastab-sind-ploomikompott sisaldab liiga palju suhkrut ja kui sa seda sööd, ei järgi sa adventistide tervisekuulutust, siis isegi parimate kavatsustega ütleja sõnum võib tegelikult sügaval sisimas tekitada tunde, et minult tahetakse ära võtta midagi olulist. Kaugelt olulisemat kui lihtsalt üks liigselt suhkrurikas viis manustada toitaineid. Õnnistatud on lapsed, kellel on need assotsiatsioonid tekkinud värskete peenralt nopitud porgandite või sügiseste mahlakate õuntega. Olen nende peale kõige paremas mõttes kadegi.

Aga siit koorub välja ka teine põhjus, miks mul on keeruline sellest teemast rääkida: ma olen ise suurema osa oma elust kas mässanud selle sõnumi vastu, mida Ellen White on toitumisest adventkogudusele jätnud, või siis kolistanud ühest ämbrist (ehk siis moskva saiast) teise, püüdes seda järgida. Ja kummastki, ei mässust ega ämbritest ei ole ju kerge rääkida. 

Igatahes, kui te eeldasite, et saate siit lugeda parimaid soovitusi tervislikuks taimseks toitumiseks, siis peate seekord pettuma, andke mulle andeks. Saate hoopis lugeda ühe läbikukkumise anatoomiast ning otsingutest Jumala viisi järele.

Ma annan endale aru, et mitte kõigil inimestel ei ole toiduga sellist tugevat emotsionaalset sidet, mis minul paistab olevat. Mõne jaoks kannab eredat assotsiatsiooni hoopis ehk mõni paik, muusika, kindlad raamatud. Aga mulle tundub, et täiesti ilma emotsionaalse sidemeta toitu inimese elus siiski ei ole. Sellel on juba täiesti adekvaatne keemiline põhjus. 

Toiduga vabaneb meie kehas neurotransmitter dopamiin. See on aine, mis osaleb heaolutunde tekkimises, vahendades ajus närvirakkude vahel keemilist sõnumit. Kuna meid on loodud tundma õnne ja heaolu, on meie ajul kalduvus hakata nõudma seda, mis temas dopamiini vabastab ja seeläbi heaolutunnet tekitab. Ja nii võibki juhtuda, et inimene kordab seda tegevust, mis andis ajule mõnusa dopamiinivoo, ja kordab seda veel ja veel isegi siis, kui tegemist ei ole tegelikult meile kasulikuga. Kuigi need seosed on palju keerulisemad kui pelk dopamiini ainevahetus ja selle lõpuni lahkamine ei ole ka minu kirjatüki tänane eesmärk, on selle baasiks, miks me himustame toitu, meie keha loomulik soov kogeda heaolutunnet.

Ma olen mingis mõttes väga tänulik, et olen sündinud hormonaalsete probleemidega, mis teeb mind kõigest dopamiini vabastavast erakordselt sõltuvaks. Sest see on pannud mind Jumalalt kogu südamest küsima, miks olen ma nii tihti võimetu hoiduma toidust, mille puhul ma tean, et see ei tule mulle kasuks. Inimesed, kes on siia ilma sündinud ehk parema enesekontrolliga kui mina, ei mõista seda rasket sisemist võitlust ilmselt lõpuni. Kuid mulle tundub, et Paulus mõistis, kui ta ütles: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“ (Rm 7:19) Te ilmselt ütlete nüüd, et Pauluse sõnade laiendamine moskva saiadele on küll ilmselge liialdus. Mingis mõttes on, sest see kirjakoht hõlmab tõesti langenud loomuse võimetust igas eluvaldkonnas kogu selle traagilisuses. Aga kui ma jälgin oma elu ja suhet Jumalaga, siis näen, et samas ei ole ka. See sama mehhanism, mis mind vaatamata lubadustele toituda kooskõlas prohveti juhistega paneb peale rasket päeva või ebaõnnestunud olukordi ikkagi haarama moskva saia järele, toimib ka teistes eluvaldkondades. See toimib igal pool, kus langenud liha mulle väidab, et see on nii väike asi, võta ikka, sul hakkab parem, mine söö šokolaadi, võta tass kohvi, sa oled ju väsinud. Mäletad, kui hea sul hakkas, kui isa kollane Moskvitš lasteaia aknast paistis, mäletad? Tuleb sulle meelde see magus kohvilõhn vanaema tassist peale Kadrioru kuldetes lehtedes sahistamist? Mis siis, et varsti saab ühest saiast viis ja siis juba kümme ja ühest tassist teine ja kolmas, nii et mõne nädalaga ei suuda sa hommikuti ilma selleta enam üles tõusta. See aitab praegu, võta ikka, see on nii väike asi, sul hakkab kohe parem.

„Süda ei suuda mingil juhul jääda pühendunuks Jumalale kui himukat söögiisu rahuldatakse. Kahjuliku himu pidevast rahuldamisest haiguste kütkes keha ja häirunud intellekt teeb keha ja vaimu pühitsuse võimatuks. Apostel sai aru tervislike tingimuste tähtsusest kehale Kristuse sarnase iseloomu edukal arendamisel. Ta ütleb: „…vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et ma muile jutlustades ise ei muutus väärituks“. (Ellen White, Nõuanded toitumiseks, lk 52) 

Nendel sõnadel on minule olnud kaua aega vastakas mõju. Ma tean, et need on tõsi, ma olen seda reaalselt oma elus kogenud. Kuid mingi osa minus küsib ikka, aga mis saab nendest mälestustest, kuidas isa seisab oma halli sügismantliga kollase Moskvitši ees ja ma saan lõpuks peale pikka lasteaiapäeva koju. Mis saab kadunud vanaemast ja sellest erilisest tundest, et mind kohvikusse kaasa võeti? Kust ma ammutan seda head tunnet, mis seondub lapsepõlve, vanemate, vanaema ja koduga, seostub kaitstuse ja armastusega. Kust ma leian selle tähenduse, mis teeb paremaks need täiskasvanuelu lüüasaamised, läbikukkumised, keerulised suhted? 

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise.“ (Mt 11:28)

Kui Karin võtab selle saia, šokolaadi või kohvitassi, vaatamata sellele, et see võib tunduda väga väikese asjana, on see Karini elus patt. Miks ma seda usun –Jeesuse sõnade tõttu, Tema tõotuse pärast. See seisneb selles, et ma lähen valutavale kohale plaastrit otsima millestki muust kui Temalt, kuigi Ta on tõotanud mind aidata. 

Jah, ma vajan heaolutunnet, mu keha vajab dopamiini, mind on ju nii loodud. Ma vajan peale rasket päeva tröösti, vajan katsumustes turvatunnet, vajan tundmust, et ma olen armastatud ka siis, kui keegi käitub vastupidiselt. Aga ma otsin seda liiga tihti valest kohast. Ma vajan tegelikult Kristust. Tema asendamine ükskõik mille muuga rikub suhet Loojaga ja jätab ilma sellest, mida ma neis olukordades päriselt vajan. Ma ei vaja aseaineid, ükskõik mis need ka ei oleks, ma olen alati tegelikult vajanud oma Loojat.


1 https://neurosciencenews.com/dopamine-eating-behavior-10464/

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat