Delfred ja Hannah Onde: Tee midagi Issanda heaks, enne kui Ta tuleb!

Avaldatud 25.12.2018, allikas Meie Aeg

12. detsembril 2016 saabus Eestisse misjonäridest perekond – Delfred Abarquez Onde, Hannah Gabales Onde ja nende tütar Zion Amber Gabales Onde –, kes tulid esialgse plaani järgi aastaks, kuid aeg lendas ja ühest aastast on saanud kaks. Enne kui Delfred ja Hannah Eestimaale head aega ütlevad, jagavad nad Meie Aja lugejaga (intervjuu ilmus Meie Ajas detsembrinumbris 2018) oma mõtteid siinveedetud ajast.

 

Uude kohta asudes on inimene veidi ootusärevil, kuna ei tea päris täpselt, mis teda ees ootab. Sellised olukorrad panevad rohkem toetuma Jumalale, vähem iseenda jõule ja tarkusele. Kas teil on mõni eriline palvevastus seoses Eesti-elu ja siin tegutsetud ajaga?

Jah, on küll! Meie esimene palve, millele vastati, oli see, et me leiaksime inimestega kontakti. See oli keeruline, kuna inimesed on siin väga privaatsed ja häbelikud. Seega palvetasime, et Jumal aitaks meil leida viise, kuidas suhelda. Ja Jumal juhtis meid selleni, et hakkasime korraldama rahvusvahelisi söögitegemise õhtuid, mis andis võimaluse inimesi paremini tundma õppida ja nendega kontakti saada. See, et need söögivalmistamised inimestele meeldisid, avaldas meile muljet. Oli kordi, kui kohale tuli pea 70 inimest.

Kui olime siin olnud poole oma misjonäriajast, hakkasime tähele panema, et meie rahvusvaheline grupp kasvab. Niisiis palvetasime, et Jumal aitaks meil rajada rahvusvahelise kogudusegrupi, millest saaks iseseisev Tallinna rahvusvaheline kogudus. Ja Jumal vastas meie palvetele. Kuigi me ei ole lõppeesmärki veel saavutanud, olen kindel, et Jumala armus jõuame ka sinna.

 

Olete Eestis olnud hõivatud erinevate projektide ja ettevõtmistega, tuletage lugejale meelde, mis need on. Mis on teie isiklikud lemmikud?

Me töötame Terve Elu Keskuses ja viimase aasta jooksul Tallinna rahvusvahelises kogudusegrupis. Mina (Delfred, toim) olen viimase aasta jooksul töötanud ka Tallinna I koguduse noortejuhina.

Väga südamelähedane on töö filipiinlaste Eesti kogukonnas. Kui me Hannah’ga siia tulime, panime tähele, et Eestis elab vähemalt 50 filipiinlast, aga seitsmenda päeva adventistid neist oleme vaid meie Hannah’ga, meie tütar ja üks tüdruk, kes abiellus eestlasega. Saime teada, et siin elavad filipiinlased ei saa omavahel üldse kokku. Seega mõtlesime, et see on meie võimalus kuulutada Jumala Sõna.  Nii otsustasime kutsuda ellu filipiinlaste Eesti kogukonna grupi, mis käiks regulaarselt koos, näiteks jõulude ajal, ja ühised õhtusöögid Terve Elu Keskuses, rannaskäigud või kokkusaamised kellegi kodus või lihtsalt kokkusaamised linnas ja restoranis einestamine. Selle tulemusena käis möödunud suvel meie noortelaagris paar filipiinlast ja mõned käisid ka TISDACis, noorteõhtutel ja mujal. Me käime inimestel külas nende kodus või kutsume neid enda juurde õhtusöögile.

Mul oli võimalus korraldada mitu noorteõhtut eriliselt teismelistele. Panime tähele, et teismelised jäid sageli tähelepanuta ja just eraldi nende jaoks ei ole midagi. See on noore inimese elus kõige keerulisem aeg ja sellele peab tõsiselt tähelepanu pöörama. Neil peab olema midagi, mis annab neile tegevust ja üle kõige vajavad nad tunnet, et nad on koguduses oluline osa ja et kogudus hoolib neist, armastab neid, vastasel juhul kaotavad nad huvi ja lahkuvad.

Me korraldasime Terve Elu Keskuses rahvusvahelisi kokkamisõhtuid, kuhu tuli uskumatult palju erineva elutee ja usuliste taustaga inimesi. Paaril korral oli osalejaid 70. Sel aastal alustasime Terve Elu Keskuses terviseseminariga.

Eelmisel aastal alustasime tööd väikese ingliskeelse grupiga, seejärel ingliskeelse hingamispäevagrupiga ja nüüd on sellest saanud TISDAC.

Teeme kodukülastusi ja palvetame inimeste eest või kutsume neid enda koju õhtusöögile. Veedame aega inimestega, kellega oleme kohtunud, nii saame nendega tuttavamaks. Teeme seda lootusega juhatada neid aegamisi Kristuse juurde.

TISDAC.

 

Missugune neist töödest on olnud kõige keerulisem? Miks just see? Kuidas olete raskustest üle saanud?

Ei ole ühte konkreetset valdkonda, mis oleks kõige keerulisem. Neist igaüks on omamoodi keeruline. Kuigi kõik ettevõtmised on oma keerukusega, on kõige raskemad seigad inimeste ilmalikkus, rahvuslikud ja kultuurilised erinevused, rassiline diskrimineerimine, ilm ja koduigatsus. On keeruline võõras riigis ilma oma pere toetuseta toime tulla.

Me mõtleme alati positiivselt, vaatame suuremat pilti ja üle kõige tuletame endale kogu aeg meelde, et meie siinviibimisel on põhjus. Me oleme siin eesmärgiga teenida oma Issandat ja Päästjat! Ent parim vahend kõigi takistuste võitmisel on meie suletud uste taga. See toimib alati! Olla põlvedel palves. Võtta kaua aega palvetamiseks ja mõtisklemiseks. Pidev ühendus meie jõu allikaga. Me ei võitle liha ja vere, vaid vaimudega!

 

Mis on teile siinse koguduse ja töö juures rõõmu valmistanud? Või üllatuseks olnud?

On rõõm teenida väsimatult meie Loojat kogu oma südamest ja ootamata midagi vastutasuks. Meie rõõm misjonäridena ei peitu maistes asjades, sest meil ei ole neid. See, et saame lasta end kasutada tööriistadena, nii et inimesed saaksid Jumala kohta teada, teeb ühtaegu alandlikuks ja pakub sügavat rahuldust: kui näeme kedagi vastamas Püha Vaimu kutsele tulla Kristuse juurde ja õppida Teda tundma või kui keegi võtab Jeesuse vastu oma isikliku Issanda ja Päästjana või kui keegi tuleb pärast eksirännakuid Tema juurde tagasi. See on hindamatu kogemus!

Me oleme nüüdseks juba mõnda aega misjonärid olnud. Ja me oleme korduvalt olnud väga keerulistes olukordades. Sellistes, millele me ei oleks osanud enne misjonäritööd mõeldagi. Me mõtlesime, et sellest ei tule me kunagi välja või et me ei saa selle suhtes midagi ette võtta. Kuid Jumal üllatab meid pidevalt. Ta tuletab meile kogu aeg meelde, et juhtohjad on Tema käes. Et ei ole midagi, mida Tema teha ei saa. Kui Jumal on meiega, ei saa miski ega keegi olla meie vastu. Me oleme  näinud ja tunnistanud Jumala imesid mitmel korral nii enda elus kui nende inimeste elus, keda teenime.

 

Kas erinevais paigus misjonärina töötades tuleb uues kohas nullist alustada või saab eelmises paigas (riigis) tehtut ka uues kohas ära kasutada? Kas need tööd, mida siin tegite, olid teie jaoks varasemast tuttavad või pidite siin uusi meetodeid katsetama?

Ei, me ei pea uues kohas nullist alustama. On kohti, kus on ka enne meid olnud misjonäre ja seal on lihtsam töötada, kuna mingid asjad juba toimivad. Ja meie ülesanne on sel juhul tutvustada uusi projekte, plaane ja mõtteid; või arendada, parendada ja laiendada seda, millele eelmised misjonärid on aluse pannud. Või viia edasi selle grupi või koguduse tööd, mis on juba ellu kutsutud. Mis puutub inimestesse ja kontaktidesse, siis pole vaja teha midagi muud kui küsida eelmistelt misjonäridelt nende nimesid ja kontakte, kes olid enne kaasatud, ja lisada nad enda nimekirja.

Aga siin, Eestis, pidime küll alustama täiesti nullist. Siin ei olnud eelmisi misjonäre, kes oleksid saanud anda meile kontakte, kellega ühendust võtta või keda külastada. Ei olnud projekte, mida edasi arendada ja jätkata. Ei olnud rahvusvahelist kogudusegruppi ega mingisugust kogudusealget, mida üle võtta ja jätkata. Seega pidime alustama algusest. Pidime leidma uued viisid, vahendid ja meetodid. Ja see oli raske!

Me ei saanud alustada millegagi, mida olime teinud Austraalias või Uus-Meremaal. Sest see, et miski toimib seal, ei tähenda, et see toimiks ka siin. Me läksime sõna otseses mõttes tänavatale ja ostukeskustesse … et leida inimesi ja nende kultuuri, nende eluviisi, ajalugu ja kõike muud tundma õppida, et me saaksime aru, kellega me siin kokku puutume. Niisiis läksime sinna, kus on inimesed. Muidugi me ei lähenenud igale inimesele, keda tänaval kohtasime, ei küsinud nende nime ja telefoninumbrit ega intervjueerinud neid. Nii see ei käi. Me palvetame, et Püha Vaim tuleks ja looks kuidagi olukordi, mil meie saaksime rääkida, õppida inimesi tundma nii, et nad ei tunneks end rünnatuna. Näiteks küsisime ostukeskuses, kus on Aasia kastmete riiul ja nii algab umbes selline vestlus: kust sa pärit oled - Filipiinidelt! Ja nemad küsivad: kust??? Mida sa siin Eestis teed? Siin on nii külm! Ja ongi alguse saanud vestlus. Püha Vaim juhtis meid nii mõne inimeseni, kes juhtisid meid edasi järgmiste inimesteni. Mõned andsid meile oma telefoninumbri, teised e-aadressi. Aga mõni ei soovinud kontakti ja sellega on ka hästi. Kas nad kõik on nüüd TISDACis? Muidugi mitte. Aga mõni käib kohal regulaarselt ja mõni aeg-ajalt ja siis, kui on mingi eriline sündmus. Jumala täiuslikus ajaplaanis on külvatud nende südamesse seeme ja see kasvab. Me ei pruugi näha väga palju oma tööde vilju. Sest… Piiblis on 1. Korintlastele 3:6–9 kirjas: “Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele. Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.”

Me jätkame külvamist ja istutamist mil iganes näeme selleks võimalust. Piibel ütleb, et üks külvab ja teine kastab. On üks inimene, kes just lõpetas koos meiega meie koguduse 28 põhitõe uurimise. Hoiame temaga suhet, veedame temaga aega, külastame teda ja tema käib külas meil.

 

Eestis ei ole kunagi varem olnud rahvusvahelist kogudusegruppi. Teie olete sellele Tallinnas aluse pannud. Kuidas see õnnestus? Mis olid teie töönipid? Kuidas hakkab see ingliskeelne grupp edasi tegutsema, kui teid enam siin ei ole?

Me olime kursis Eesti liidu koguduserajamise plaaniga Tallinnas. Aga kui me siia tulime, ei teadnud me, kuidas alustada või kas me suudame sellele ühe või kahe aasta pikkuse misjonitööga aluse panna. Palvetasime eelmise aasta lõpus, et Jumal annaks meie tööle Eestis kindla suuna ja eesmärgi. Mida Ta tahab, et me teeksime? Kas Ta tahab, et rajaksime rahvusvahelise kogudusegrupi? See oli väga keeruline. Me andsime peaaegu alla. Ühel hetkel arvasime, et meie otsus siia tulla oli vale. Et see oli viga. Aga me ei andnud alla. Selle asemel palvetasime innukalt. Alustasime väga väikese grupiga, kogunesime kord nädalas. Oli neid kordi, kui kohal olime vaid mina, Hannah ja meie tütar. Me olime põlvedel ja palusime Jumalalt juhatust. Ja me arvasime, et see ei toimi. Aga me jätkasime ja palvetasime veel rohkem. Ja siis alustasime ingliskeelse hingamispäevakooli grupiga. Kiriku rõdul sai kokku väga väike grupp. Seejärel läksime kiriku kolmandale korrusele. Jätkasime, palvetasime ja töötasime kõvemini. Issand lisas inimesi, tulid mõned adventistidest vahetusüliõpilased ja tööinimesed ja neid, kes olid eestlasega abiellunud. Tuli ka mõni nendest, keda olime kohanud, kellega kontakti hoidnud, nagu ma enne mainisin.

Siis ühel päeval andis Püha Vaim tunda, et on aeg alustada rahvusvahelise kogudusegrupiga. Me alustasime nii, et kogunesime kord kuus. Seejärel kaks korda kuus ja siis kord nädalas, nagu me praegu kokku saamegi. Jumala armust TISDAC kasvab. Meie koguduse kurb reaalsus on sageli see, et me oleme väga head inimeste kogudusse toomises, aga mitte nende seal hoidmises. Me palvetame kogu aeg, et Jumal annaks meile tarkust ülevalt, kuidas hoida seda hinnalist karja, mille Ta on meile usaldanud.

Me teeme oma parima, et meil oleks selle rühma liikmetega isiklik ja lähedane suhe. Me suhtleme nendega regulaarselt. Kui me ei näe neid ühel laupäeval kirikus, saadame neile sõnumi: kuidas sul läheb, mu õde/vend? Me tundsime sinust eelmisel laupäeval puudust ja loodame, et sul on kõik hästi. Või sellise lihtsa sõnumi nagu ilusat päeva ja nädalat, mu õde/vend, me palvetame sinu eest. Ka igal reedel saadame igaühele sõnumi. Igaühele. Umbes sellise: me loodame sind homme kirikus näha. Jah, ma saan kõigile korraga grupis sõnumi saata, nii oleks lihtsam ja mul oleks vähem tööd, aga me saadame neile isikliku sõnumi, sest see suhe, mis me oleme loonud, on isiklik ja eriline. See on tõhusam. Nad tunnevad end erilisena, kuna nad ongi meie jaoks erilised. Lisaks sellele veedame nende inimestega koos aega, me käime neil külas, kutsume neid külla, sööme koos, naerame nendega, palvetame nendega ja nende eest. Jah, me palvetame igal õhtul ja hommikul oma pereteenistusel igaühe nende pärst nimepidi, kõigi nende probleemide ja palvesoovide pärast. Me näitame neile, et me siiralt hoolime ja armastame igaüht neist. Sest see on tõsi. Me armastame neid väga. Nad tähendavad meile väga palju. Kui nad tunnevad, et nende kogudus armastab neid, hoolib neist nii, nagu Jumal neist hoolib, siis nad jäävad. Nii hoiame oma karja.

Misjonärid lähevad sinna, kuhu Jumal neid juhatab. Tema ei jäta oma lambaid kunagi. Ma olen kindel, et Jumal leiab kellegi, kes hoiab seda karja, kui meie läheme järgmisele misjonipõllule. TISDAC elab Jumala armust.

 

Te olete ka varem misjonäridena töötanud – tuletage meile meelde, kus. Kuidas võrdlete adventkogudust Eestis mujal maailmas nähtuga?

Lõuna-Korea, Asutraalias Melbourne’is ja Queenslandis, Uus-Meremaal, Filipiinidel, Taimaal ja nüüd Eestis.

Nende kohtade vahel polegi nii palju erinevusi. Olenevalt kultuurist ja ajaloost võtab inimestel aega, enne kui nad avanevad ja hakkavad usaldama. Aga me ei oodanud, et nad tulevad meie juurde. Me ei istunud, oodates, millal nad tulevad, kallistavad meid tulemise puhul, nagu eelmistes kohtades, kus me teenisime. Seega astusime ise esimese sammu. Ootamise asemel tulime ise nende juurde. Igal laupäeval, kui me tuleme kirikusse või lähme mingile üritusele, anname inimestele oma suure filipiini tervitusnaeratuse. Me astume inimeste juurde, kui nad istuvad oma pingis, surume nende kätt ja kallistame õrnalt – see on algus. Pärast paari kuud – jah, pärast paari kuud –, kui nad, eriti meie koguduse vanemad liikmed, näevad meid, naeratavad nad juba vastu ja avavad oma käed, valmis andma meile väga kõva kallistuse ja puuvilju ja aedvilju ja veel midagi, pluss eestikeelseid julgustussõnu, millele me naeratades vastame: jah ja aitäh.

Nüüd kutsuvad paljud eesti vennad ja õed, noored ja vanad, meid oma koju õhtusöögile. See on väga armas. Ja me oleme tähele pannud, et Eesti adventisid on üsna sõna otseses mõttes perekond. Enamik koguduseliikmed on kuidagi üksteisega suguluses.

 

Kuidas julgustaksite kedagi, kes mõtleb misjonärielu peale? Või kui sellel inimesel on ka perekond – mida oodata, milleks end valmis panna?

Lase käia! Tee midagi Issanda heaks, enne kui Ta tuleb! Piibel ütleb, et lõikust on palju, aga töötajaid vähe. Vii ellu suur misjonikäsk: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:19, 20)

Aga anna endale aru, et see ei ole jalutuskäik vikerkaarel, eriti perekonna jaoks, nagu meie oleme. Me ei püüa kedagi hirmutada, aga see on reaalsus, kui teenid Issandat misjonärina. Maistes terminites: sul ei ole stabiilsust, kindlustunnet, alati on ebakindlus. Lisa sellele koduigatsus, kultuuri ja toiduga kohanemine, igasugust laadi diskrimineerimine. Sul ei ole kindlustunnet. Aga kui sa teenid Jumalat, võid end alati  Tema armastava hoole all turvaliselt tunda. Ta ei jäta sind ja su perekonda kunagi maha. Ta ei jäta sind puudusesse! Me oleme misjonäridena teeninud pea 14 aastat ja Ta ei ole meid kunagi nälga jätnud. Meil on alati midagi lauale ja selga panna.

“Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid.  … Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?” või „Mis me joome?” või „Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6:26;31–33)

Me pöördume kõigi, eriti noorte poole: tehke tööd Issanda heaks, kuulutage Jumala Sõna ja ühinege misjonitööga!

 

Misjonäriks olemine paneb kindlasti teistmoodi proovile ka abielusuhte. Kas olete enda jaoks lahti mõelnud, kuidas on teie abielu misjonäriks olemise tõttu teistsugune (või tugevam)?

Ausalt öeldes oli alguses eriti raske. Ja veel raskemaks muutus, kui sündis meie tütar. Misjonäride rahaline seis on kitsam võrreldes pastorite või koguduse töötajatega. Me töötame aastase, mõnikord kaheaastase lepinguga. Seega peame oma piiratud ressurssidega targalt ümber käima. Kui lõpeb meie leping, lõpeb ka stipendium. Ei ole tööd, ei ole kodu, ei ole stipendiumit, pole kuskile minna – kui ei ole just uut tööülesannet. Ja kui sul on peres laps, siis lisab see pinget. Nii et meil on olnud hetki, nagu igal tavalisel abielupaaril. Me oleme misjonärid, mitte inglid. Aga me kanname alati kõik oma koormad ja vajadused Jumala ette. Tema ütles: “Tooge oma mured minu juurde ja mina annan teile hingamise.” Mida lähemale tuleme Temale, seda lähedasemaks saame teineteisele abielupaarina. Misjonitöö katsumused ja pinge on meid muutnud tugevamaks ja toonud lähemale teineteisele ja Jumalale. Pere, kes teenib Jumalat ja palvetab koos, jääb kokku!

 

Mida misjonäriks olemine teie perele ja teile isiklikult kõige rohkem andnud on?

Rahanduslikult ja maistes terminites mitte midagi. Aa vaimulikult: rohkem, kui me oleksime osanud oodata või ettegi kujutada. Kõige enam on see andnud rõõmu Issanda teenimisest! Muidugi ka lugusid, kogemusi ja imesid erinevais paigus, kus oleme olnud. Peame neid oma peres väga hinnalisteks mälestusteks, kuni Jeesus tagasi tuleb. Meil on palju lugusid ja kogemusi, mida jagada ja mis inimesi innustavad. See töö on õpetanud meile hindama seda, mida Jumal meile annab, olema rahul sellega, mis meil on, ja mitte lootma maistele aaretele. Isiklikult on see toonud mind Jumalale lähemale.

 

Kas olete pidanud millestki ka teadlikult loobuma?

Jah, kõigest! Perekonna ja sõprade mugavusest, kodust, tuttavast toidust, ilmast, perekonna stabiilsusest, perekonna tuleviku turvalisusest, töökohast ja paljust muust.

Aga me ei ole oma otsust misjonitööle pühenduda kordagi kahetsenud. See on parim otsus, mille me oleme langetanud. Kui me saaksime ajas tagasi minna ja meile antaks uuesti sama valik, siis valiksime sellesama tee, mille oleme läbi käinud.

 

Kuhu te edasi lähete? Mis on teie eesmärgid misjonäriperena? Kas jätkate misjonäridena? Nii et me teaksime täpsemalt, mille pärast palvetada, kui me teie pere pärast palvetame.

Praegu ei ole meil veel sajaprotsendilist kindlust, kuhu läheme. Jah, me töötame millegi nimel, aga kuni meie viisat pole heaks kiidetud ja meil pole lennupileteid, ei saa me kindlalt öelda, et me kuskile läheme. Seda on ka varem juhtunud, et meil on viisa ja meie asjad on kastides ja tulevasse kohta saadetud, aga Jumalal on olnud paremad plaanid ja Ta on meid teise kohta saatnud. Ja see oli üks paremaid kohti, mitte isiklikus plaanis, vaid misjonitööd silmas pidades.

 

Palun öelge oma sõnum Meie Aja lugejatele, adventistidele Eestis.

Lugege ikka Meie Aega ja jagage seda ka teistele. Ärge hoidke head sõnumit ainult endale. See on parimaid viise, kuidas inimestele Jumalast rääkida. Trükitud lehtede kaudu evangeeliumi jagamine on sõnatu ja mitteründav evangelismi viis. See pole paks 500-leheküljeline piltideta raamat. See on vaid õhuke pilkupüüdva kaanega ajakiri, milles on lood ja artiklid, mis meeldivad ka meie noortele.

Ärge kartke teistele rääkida, mida te usute ja kes on Jumal. Selle tegemiseks on palju vahendeid ja viise. Aga kui sa oled olukorras, kus pead tõesti rääkima inimestega, lausa võõrastega – see on tüüpilisele eestlastele keeruline –, siis ärge kartke!

Pidage meeles Luuka 12:12: “...sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema.” Matteuse 24:14: “Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”

Jääge usus püsima. Uskude Issanda Jeesuse Kristuse teise tulemisse.

Jaga Facebookis
Loe lisaks
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat