Kui Kristuse ihu liikmed lähenevad viimasele võitlusperioodile, „Jaakobi ahastusajale“, kasvavad nad Kristusesse ja saavad suurel määral osa Tema vaimsusest. Kui kolmanda ingli kuulutus paisub valjuks hüüdeks ning töö lõppemisega kaasnevad suur vägi ja au, saab Jumala ustav rahvas sellest aust osa. See on hiline vihm, mis kosutab ja kinnitab neid hädaajast läbi minemiseks. Nende näol särab selle valguse au, mis kaasneb kolmanda ingliga.
Ma nägin, et Jumal kaitseb oma rahvast häda ajal imeliselt. Samamoodi nagu Jeesus valas Ketsemani aias oma hinge raskes heitluses välja, hüüavad nad innukalt ja meeleheitlikult päeval ja ööl appi vabastamise pärast. Välja antakse seadus, et nad peavad hülgama neljanda käsu hingamispäeva ja austama nädala esimest päeva, muidu kaotavad nad elu. Nemad aga ei alistu, ei talla Issanda hingamispäeva jalge alla ega austa paavstlikku institutsiooni. Saatana väehulgad ja kurjad inimesed ümbritsevad neid ja rõõmustavad, sest tundub, et neil ei ole võimalik pääseda. Kuid käratseva juubelduse ja võidurõõmu keskel kuuldakse kõige valjemat kõuehäält. Taevas on muutunud mustaks ning seda valgustab üksnes lõõmav valgus ja kohutav auhiilgus taevast, kui Jumal laseb oma pühast eluasemest kuulda oma häält.
Maa alused kõiguvad, ehitised vanguvad ja langevad kohutava raginaga kokku. Meri keeb nagu pada ja kogu maa on kohutavas liikumises. Õigete vangipõli pöördub ning maheda ja pühaliku sosinaga ütlevad nad üksteisele: „Me oleme päästetud. See on Jumala hääl.“ Pühalikus aukartuses kuulavad nad selle häälega lausutud sõnu. − „Tunnistused kogudusele“, 1. kd, orig lk 353, 354.
In English