Need inimesed, kes nimetavad end usklikuks ja lähevad raskuste ajale vastu ettevalmistuseta, tunnistavad meeleheites oma patud maailma ees kibedalt ahastavate sõnadega, samal ajal kui õelad nende ahastuse üle juubeldavad. Niisuguste inimeste olukord on lootusetu. Kui Kristus tõuseb ja lahkub kõige pühamast paigast, algab hädaaeg, iga hinge asi on otsustatud ning enam ei ole lepitavat verd, mis puhastaks patust ja rikutusest. Kui Jeesus lahkub kõige pühamast paigast, ütleb Ta otsustavalt ja kuningliku autoriteediga: „Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam! Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.“ (Ilmutuse 22:11, 12)
Need, kes on Jumala päevaks valmistumisega viivitanud, ei saa seda teha enam ei hädaajal ega kunagi tulevikus. Õiged ei jäta oma tõsiseid, ahastavaid hüüdeid vabastamise pärast. Nad ei suuda meenutada ühtegi konkreetset pattu, kuid nad ei näe oma elus tervikuna eriti midagi head. Nende patud on juba kohtu ees olnud ja andestus on antud. Nende patud on viidud ära unustuse maale ja nad ei suuda neid enam meenutada. Neid ähvardab kindel hukk kuid sarnaselt Jaakobile, ei lase nad oma usul nõrgaks jääda, kui nende palved ei saa kohe vastust. Isegi näljapisteid kannatades ei katkesta nad oma eestpalveid. Nad haaravad kinni Jumala jõust, nagu Jaakob haaras kinni inglist, ning nende hinge soov on: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“ (1. Moosese 32:27)
See häda ja ahastuse aeg nõuab tõsist pingutust ja otsusekindlat usku, mis kannatab välja viivituse ja nälja ega anna alla nõrkuses, isegi mitte karmilt proovile panduna. See prooviaeg on antud kõigile, et valmistuda Jumala päevaks. − The Signs of the Times, 27. november 1879.
Detsember
Vaimus võidukas
In English