Ilmutusraamatu 14. peatükis esitatakse inimestele üleskutse kummardada Loojat. Sama prohvetikuulutus kõneleb inimeste grupist, kes on võtnud vastu kolmekordse kuulutuse ja selle tulemusena peab Jumala käske. Üks nendest käskudest osutab otseselt Jumalale kui Loojale. Neljas käsk teatab: „Aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. … Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2. Moosese 20:10, 11) …
„Hingamispäeva tähtsus loomistöö mälestusena seisneb selles, et see esitab alati Jumala kummardamise tõelist põhjust“ − seda, et Tema on Looja ja meie oleme Tema loodolevused. „Seepärast on hingamispäev Jumala kummardamise aluseks, kuna see õpetab seda suurt tõde kõige mõjuvamalt; ükski teine korraldus ei tee seda. Jumala kummardamise tõeline põhjus, mitte ainult seitsmendal päeval, vaid alati, seisneb Looja ja Tema loodolevuste erinevuses. See tähtis fakt ei igane kunagi ega tohi ununeda kunagi.“ (J. N. Andrews, „History of the Sabbath“, 27. peatükk)
Selleks, et seda tõde alati inimeste meeles hoida, seadis Jumal hingamispäeva Eedenis; ja nii kaua, kui püsib fakt, et Tema on meie Looja, nii kaua on meil põhjust Teda kummardada ja nii kaua püsib ka hingamispäev selle märgi mälestusena. Kui kõik inimesed oleksid pidanud hingamispäeva, siis oleksid inimeste mõtted ja kiindumused olnud suunatud Loojale kui austuse ja kummardamise objektile ning poleks kunagi olnud ühtegi ebajumalakummardajat, ateisti ega uskmatut.
Hingamispäeva pühitsemine on tõelisele Jumalale sõnakuulelikuks jäämise märgiks – Temale, „kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad“. Sellest järeldub, et kuulutus, mis käsib inimesi kummardada Jumalat ja pidada Tema käske, kutsub neid eelkõige pidama neljandat käsku. − „Suur võitlus“, lk 437, 438.
In English