Aastad möödusid ning Joosija ja tema alamad järgisid Jumalat kuni Joosija surmani, kuid enamik rahvast ei olnud teinud seda kogu südamest ning langes kiiresti tagasi. Me teame seda sellepärast, et umbes neli ja pool aastat hiljem andis Jeremija rahvale edasi selle sõnumi Jumalalt: „Juuda kuninga Joosija … kolmeteistkümnendast aastast alates kuni tänase päevani, nende kahekümne kolme aasta jooksul on mulle tulnud Issanda sõna ja ma olen teile rääkinud ja rääkinud, aga teie ei ole kuulanud. … Kuna te ei võtnud kuulda mu sõnu, vaata, siis ma … läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile. … Kogu see maa muutub varemeiks, õudseks, ja need rahvad orjavad Paabeli kuningat seitsekümmend aastat.“ (Jeremija 25:3−11)
Seitsekümmend aastat! Kas sa suudad seda ette kujutada? Käesolev raamat on aastast 2011, nii et Kui prohvet ütleks seda meile ja see aeg algaks kohe, lõppeks see peaaegu 2100. aastal! Aga tegelikult ei alanud see periood kohe. Jeremija kuulutas prohvetlikult veel mõned aastat ja sellest hetkest peale sai tema elust üks pikk võitlus. Keegi ei uskunud teda, keegi ei soovinud kuulda tema sõnumeid ja mõned püüdsid teda vaikima sundida, teda lausa tappa üritades.
Üks asi, mida nad ei üritanud, oli meeleparandus.
Seega jäi Jumal lihtsalt endale kindlaks. See murdis Tema südame, kuid Ta teadis, et see oli ainus võimalus saada mõnedki oma lastest tagasi. Jeremija jäi vankumatuks ja vähesed ustavad, nagu näiteks Taaniel ja tema sõbrad, jäid vankumatuks ning Jumal jäi vankumatuks.
Kui rahvas anus, et Jumal asja muudaks, ütles Ta põhimõtteliselt: „Ärge isegi mitte paluge seda! Palvetage, et Babüloonias oleks rahu, sest seal hakkate te elama. Keegi ei tule koju enne, kui teie lapselaste ajal ning vahepeal saab maa, mida olete vääriti kasutanud, puhata. Seitsekümmend aastat! Mitte päevagi varem!“
See paneb mind mõtlema sellele, kuidas Jumala lapsed on sellel patusel planeedil kinni. Kahjuks (või ehk õnneks) ei ole meil Jeesuse tagasituleku kuupäeva. Me lihtsalt teame, et peame siin olema, selle maailma rahu pärast palvetama ning tegutsema selle nimel, et planeedi ja üksteise eest parimal võimalikul moel hoolitseda, sest praegu oleme just siin kinni. Ja Jumalal on plaan.
Aja Issand, ma ei näe oma tuleviku seitset minutitki, rääkimata siis seitsmekümnest aastast. Ma loodan, et Sinu tagasitulekuni ei lähe nii kaua aega! Aita mul seni olla Sinu vankumatu lapsi, hoida Sinu valgust, kutsuda ennast ja teisi meeleparandusele ning oodata valvsalt Sinu vabastamist!
In English