Kristus on tee, tõde ja elu. Ma palun teil uurida Tema elu. … Ta tuli kadunud inimestele igavese elu andi tooma. Oma Poja ohvri kaudu näitas Isa, kui väga soovib Ta, et patused saaksid päästetud. „Isa armastab mind seepärast,“ teatas Kristus, „et ma annan oma elu.“ [Johannese 10:17] Isa armastab meid armastusega, mis on vaid vaevu mõistetav.
Sellepärast et inimestel on puudu ennastsalgavast ja ennastohverdavast meelsusest, ei suuda nad mõista ohvrit, mille tõi Taevas Kristust maailmale andes. Nende religioosne kogemus on segatud isekuse ja eneseülendamisega. Kuidas saab niisugustel nimekristlastel olla midagi enamat kui vaid tühine lootus osa saada Kristuse pärandist? „Tõesti, ma ütlen teile,“ ütles Ta oma jüngritele, „kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“ [Matteuse 18:3]
End jumalakartlikuks nimetavate inimeste hulgas on palju neid, kes võtavad mõõtu üksteiselt ja jäävad seetõttu vaimulikus elus nõrgaks. Nad ei võida uhkust. Nad ei mõista oma vajadust enne, kui langevad Kaljule ja murduvad. Oh et nad võiksid tunnistada Jumala ees oma eksimusi ja paluda Püha Vaimu ligiolekut oma ellu! Tõde ja õigus voolavad isekusest ja patust puhastatud südamesse ning sealt edasi nende elu kaudu, kelle hinges elab tõde. …
Maailma kurjus ei vähene. Iga aastaga võtab see aina enam võimust ja sellesse suhtutakse üha kergemalt. Olgu meie kokkusaamised südame läbiuurimise ja patutunnistuse ajaks. Nii suuri õnnistusi saanud rahval on eesõigus olla õiguse tammedeks, mis heidavad lohutuse ja õnnistuse varju. Nad peavad olema elavad kivid, mis kiirgavad valgust. Need, kes on oma pattude andestuse vastu võtnud, peavad tõsise sihikindlusega juhtima õiguseteele neid, kes on patuteel. Kristuse enesesalgamisest ja eneseohverdusest osa saades õpetavad nad inimesi isekusest ja patust loobuma ning jumaliku olemuse meeldivaid jooni omaks võtma. − The Review and Herald, 22. juuli 1909.
In English