Üks viimaseid asju, mida kelleltki oodata, on nurisemine päästmise pärast, aga just seda Iisraeli lapsed tegid. Olles Egiptuse orjusest vabastatud ja tundnud rõõmu Aradi kuninga võitmisest, avastasid Aabrahami järeltulijad, et rada ümber Edomi on raske. Nagu meil kõigil on kalduvus teha, kui asi läheb raskeks, hakkasid ka nemad nurisema: elu Egiptuses oli olnud parem kui keerulisel maastikul liigelda.
Sel hetkel ilmutas Jumal, et Ta oli neid kaitsnud. See oli kardetavate mürkmadudega maa (5. Moosese 8:15) ja seni ei olnud iisraellastel nendega pistmist olnud. Kui nad nurisesid Jumala plaani üle neid koju viia, võttis Jumal kaitse ära. Lahenduseks oli taastada usaldus Jumalasse ja vaadata usus ridva otsa pandud vaskmadu.
Mõistagi vajame meie samasugust usk Kristuse päästvasse töösse ristil. Nagu Iisrael, nii oleme ka meie teel taevasele tõotatud maale ja enamik meist leiab, et Kristuse tee ei ole kerge. See sisaldab enesesalgamist, katsumusi ja sageli vastuseisu. Kristliku elu üle nurisemine tähendab mõelda, kas maailmasse tagasi minemine ei oleks parem variant.
Loo lõpp on kaasaegse lugeja jaoks šokeeriv: Jumal käskis ridva otsas oleva mao hävitada, sest iisraellased olid taas jätnud usu Jumala lepingusse ning hakanud kummardama kuju ennast (2. Kuningate 18:4). Sellel lool on palju kihte, piisavalt, et hoida Piibli uurija mitmeid tunde tegevuses. Kuid kõige ebamugavam aspekt on ehk fakt, et ese, mis pidi olema risti eeltähenduseks, sai nikerdatud kujuks, mida kasutati kummardamise objektina.
Igatsus kerge elu järele võib anda võimaluse ebajumalakummardamisele, sest ebajumalakummardamine on otsetee – religioon, mis on pühendatud jumalale, mille sa ise valmistad, religioon, mis on mõeldud kellegi Tõelisega seoses tekkivate raskuste vältimiseks. Meil tasuks uurida oma usku Sõna valgelt, et võiksime olla kindlad, et me ei ole valmistanud endale kergemat teed, mis ei vii tegelikult koju.
In English