Piibel pakub selgeid tõendeid, et keegi üritab pöörata Loojalt enda peale kummardamise, mis õigusjärgselt kuulub Jumalale. Prohvet Jesaja nimetab teda Lutsiferiks, kes ütles: „Ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.“ (Jesaja 14:14) Kui tema vastuhakk taeva õuedes nurjus, heideti ta välja ja ta pööras oma tähelepanu nende poole, kes olid loodud Jumala näo järgi − inimkonna poole. Ta hakkas õhutama meie esivanemaid Jumala sõnas kahtlema ning ütles neile, et nad ei sure, kui nad puust söövad.
„Aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti,“ valetas ta, „ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ (1. Moosese 3:5) Kurat uskus, et parim viis oma unistuste täitmiseks oli panna ka meid Jumala trooni ihaldama.
Piibli ülejäänud osa on pikk ja piinarikas jutustus inimestest, kes otsustasid Jumala trooni kas või hetkeks omastada. Aadam ja Eeva olid oma algses olekus täiuslikult õnnelikud, kuid otsustasid Jumalas kahelda ning uputasid meid kõiki tuhandeteks aastateks langenud inglite orjusesse. Aabrahamil ja Saaral oli raske mõista, kuidas võiks eakas paar saada lapse, seega otsustasid nad Jumala tõotusele kaasa aidata juhtimist enda kätte võttes. Saara soovitas Aabrahamil teenijaga laps saada. Nad võisid Jumala koha vaid korraks omastada, kuid see tõi kaasa äraarvamatu südamevalu sadadeks aastateks.
Patustena on meil kõigil kalduvus ise elu juhtida ning kannatamatult kontroll üle võtta seal, kus meil on tunne, nagu ei toimiks Jumala nii nagu oodatud. Lihtne on näidata näpuga jumalavallatule tegelasele, nagu näiteks Ilmutusraamatu 13. peatüki metsalisele, kes nõuab kummardamist, aga tõenäoliselt peaksime küsima endalt, miks ta suudab meid teda kummardama veenda. Kas sellepärast, et ta pakub isekate soovide rahuldamist? Teed, mis meeldib meie soovile valitseda? Kas ta pakub maailmale lahendust, mis paistab lahendavat selle halvimad probleemid ilma Jumala sekkumiseta?
Aeg uskuda, et troon kuulub tegelikult Jumalale, on praegu, enne kui kriis veenab meid teisiti toimima.
In English