See tekst Jaakobuse raamatust räägib keele negatiivsest jõust, aga sama võimas on keel ka positiivses mõttes. Samamoodi nagu üks valesti tarvitatud sõna võib vallandada hävitava tule, võib üks õigel ajal räägitud sõna süüdata uue valguse tule. See lugu on just niisugune.
Merritt Cornell oli üks järjekordne jutlustaja. Teda oleks võinud nimetada esimese päeva adventistiks, kuid niisugust usulahku ei olnud olemas. Ta oli „juhtumisi“ reisimas Michiganis elava sõbra juurde ning seal kõneles sel hingamispäeval „juhtumisi“ Joseph Bates.
Cornell mõtles: „Ma suudan selle ümber lükata!“ Tema naine ei läinud temaga koos sisse, niisiis läks ta üksinda. Ja jäi kasvava huviga kuulama.
Kui ta lõpuks välja naise juurde tuli, ütles ta: „Ma pean tunnistama, et see on tõde.“
Naine vaidles vastu: „Kui me peame seitsmendat päeva, siis pead oma pastoriametist lahti ütlema.“
Merritt vastas: „Angie, kui see on tõde, siis avab Issand meie jaoks mõne võimaluse.“
Ta sõitis edasi ja mõtles tõsiselt. Kui nad sõitsid mööda naabrist J. P. Kelloggist, kes töötas heinamaal, peatus ta, jättis naise hobust hoidma ning hüppas ise üle aia, et „vend Kelloggile valgust viia“.
Kellogg võttis selle vastu, lihtsalt niisama.
Nad sõitsid edasi, kohtasid järgmist naabrit ja kordus sama lugu.
Juba järgmisel hingamispäeval tuli huvitatud grupp kokku, et Piiblit uurida ja Jumalat uue valguse eest tänada.
Kõigest ühe päevaga oli tõesõnum suust suhu levinud ja leegi süüdanud ning vend Merrittil oli uus kuulajaskond.
Issand, aita mul olla sama innustunud ja kiire! Aita mul süüdata valguse, armastuse ja tõe kulutuli! Aita, et minu suhtumine oleks nii positiivne, isiklik ja innukas, et teistel tekiks vähemalt huvi, ükskõik kas nad on nõus või mitte!
In English