JEESUS VASTAB MEIE PALVETELE

“Kui Jeesus räägib kambrist, siis ei viita Ta mingile konkreetsele ruumile, mis palveks sobib. Ta peab silmas üksiolemist. Sa võid olla oma autos või verandal, võid kõndida üksinda tänaval tähistaeva all. Kuid see peab olema koht, kus oled vaid Jumalaga kahekesi, kus on vaikne ning keegi ei sega” (Neil Wyrick, Jr., These Times, juuli 1967, lk 12). See peab olema koht, kus sa saad “sulgeda ukse” ehk siis lülitada end välja kõigist segajatest.

Kui me võtame Jumalaga ühendust, tuleb meeles pidada, et palve on ainult siis tõhus, kui miski ei takista meie ühendust Päästjaga. Palve läbi me justkui astume sammu tagasi ning näeme oma elu hoopis teises valguses. Inimesed, kes palvetavad, erinevad nendest, kes seda ei tee. Öeldakse, et inimene sarnaneb nendega, kellega ta enamasti oma aega koos veedab ning kui sa viibid palju Jeesuse juures, siis on see ka märgatav.

Paulus kutsub meid üles palvetama igal ajal (Ef 6:18). Kuidas saan ma igal hetkel palvetada? Mida küll inimesed minust arvaksid, kui nad näeksid mind kogu aeg põlvedel ning palvetamas? Oma kambrisse minemine ning ukse sulgemine tähendab seda, et meil peaks kogu aeg olema palvemeelsus. Kui ma sõidan autoga, suhtlen tihti Jumalaga. Igal hommikul, kohe pärast ärkamist, räägin alati oma Päästjaga ning tänan Teda rahuliku une ja puhkuse eest, mis Ta mulle sel ööl andis. Ja terveks päevaks usaldan end Tema hoolde ning palun Tal mind juhtida ja kasutada, kui selleks on vajadus. Ma võin kindlalt väita, et mu päev läheb alati paremini, kui olen taevaga ühenduses.

Kui sa järgid Jeesuse nõuannet ega mõtle oma palve ajal kõrvalistele asjadele, on Jeesus tõotanud, et see mõtisklushetk tasub sulle kuhjaga ära. Üks Voice of Prophecy kuulajatest kirjutas oma tunnistuses, kuidas ta oli näinud palvevastuses Jumala väge: “Kiitke koos minuga Jumalat, sest Ta vastas meie palvetele, mida kuue aasta jooksul olime palunud oma tütre pärast. Mõni aeg tagasi saatis mu tütar mulle kirja ja palus andestust kõige selle valu pärast, mida ta oli meile põhjustanud, ning ütles, et ka tema on leidnud Jumala. Ma oleksin justkui surnult sõnumi saanud! Nii kadunud oli minu laps mu jaoks. Kuid nüüd tänan ja kiidan Jumalat, et Ta kuulis meie palveid.” Kui imeline on see, et Jumal, meie Isa, ja Jeesus, meie Päästja, kuulevad ning ka vastavad meie palvetele!

H. M. S. Richards, Jr.