Kristuse sulased ei pidanud valmistama ette kõnet, mida esitada juhul, kui nad viiakse kohtu ette. Nende ettevalmistus pidi olema igapäevane Jumala Sõna kallite õpetuste uurimine ning usu kinnitamine palve kaudu. Siis meenutas Püha Vaim neile kohtu ees just neid tõdesid, mida nad sel hetkel vajasid.
Igapäevane tõsine soov õppida tundma Jumalat ja Tema läkitatud Jeesust Kristust annab inimesele jõudu ja teovõimet. Pühakirja hoolsa uurimisega omandatud teadmised meenuvad õigel ajal. Kuid see, kes on jätnud hooletusse Kristuse sõnadesse süvenemise ega ole kunagi Tema armu väge proovile pannud katsumuses, ei saa loota, et Püha Vaim Kristuse sõnu meelde tuletaks. Jumalat tuleb teenida iga päev jagamatu südamega ja siis Teda usaldada.
Vaen evangeeliumi vastu võib muutuda nii kibedaks, et ka kõige õrnemaid maiseid sidemeid eiratakse. … Kuid Jeesus palus, et jüngrid ei seaks end asjatult tagakiusamiseks välja. Ta vahetas ise mitmel korral tööpõldu, et pääseda nende käest, kes püüdsid Talt elu võtta. Kui naatsaretlased Ta hülgasid ja Teda tappa püüdsid, läks Ta Kapernauma. Sealsed inimesed rõõmustasid Tema õpetuste üle, „sest Tema sõnal oli meelevald“ (Luuka 4:32). Tema sulased ei pidanud muutuma tagakiusamiste pärast araks, vaid otsima paika, kus jätkata tööd.
Ori ei ole suurem kui tema isand. Taeva vürsti nimetati Peltsebuliks ja samamoodi vääralt kujutatakse Tema jüngreid. Kuid ka hädaohu korral peavad Kristuse järelkäijad tunnistama oma põhimõtteid. Nad peavad keelduma peitu pugemast. Nad ei või jääda erapooletuks, kuni tõe tunnistamiseks on ohutu aeg. Nad on pandud vahimeesteks hoiatama inimesi ohu eest. Kristuselt saadud tõde tuleb kõigile heldelt ja avatult edasi anda. − „Ajastute igatsus“, lk 355.
In English