KUIDAS PATT MUUTUB VASTIKUKS

Meie kõigi kristlikus elus on mingil ajal periood, mil arvame, et jääme igavesti patusse ning peame hambad ristis sellest jagu saama, sest me armastame Jumalat. Tavapärase kristlikes ringkondades levinud arusaama kohaselt tähendab kristlik elu kurjast hoidumist ja õigete tegude tegemist. „Ma armastan tantsimist. Olen alati armastanud ja ilmselt ka jään armastama. Aga ma ei tee seda, sest ma armastan Jeesust.” “Mulle maitseb sealiha. Sealiha on kogu mu elu olnud üks mu lemmikuid. Isegi praegu tahaksin seda süüa. Kuid ma olen sellest loobunud – see ongi minu rist ning ma olen valmis seda kandma Jeesuse pärast.” Kuid ma ei usu, et see oleks tõeline kuulekus.

„Tõeline sõnakuulmine lähtub südamest. See on harmoonia Kristusega. Kui me Talle allume, siis samastab Ta oma mõtted ja eesmärgid meie omadega; meie mõtted ja tunded vormuvad Tema tahte järgi nii, et kuuletudes Temale, kuuletume me ühtlasi oma südame soovile. Meie õilistatud ja pühitsetud tahe leiab, et ülim rõõm on teenida Jumalat. Kui me tunneme Jumalat nii, nagu meil on võimalus Teda tunda, siis on meie elu pidev sõnakuulmise elu. Kui õpime mõistma Kristuse iseloomu ja oleme ühenduses Jumalaga, muutub patt meile vastikuks.“ – Ajastute igatsus, lk. 668.

Ära näe vaeva sõnakuulmise pärast – suuna oma tähelepanu Jumala tundmisele ja sõnakuulmine tuleb iseenesest. Kas pole see väga selge? Ometi on nii paljud meist raisanud lugematu arv tunde ja energiat sõnakuulmise saavutamiseks, selle asemel, et otsida Jumala tundmist.

Paljudes meie eluvaldkondades võime leida näiteid põhjus-tagajärg seose õigest toimimisest. Isegi lapsed teavad, et kui nad tahavad kasvada, peavad nad sööma – ja mitte nägema ekstra vaeva kasvamise pärast. Head arstid teavad, et oluline on leida haiguse põhjus ja mitte ravida üksnes sümptomeid. Kas meie vaimulikus elus on siis teisiti? Jumal teab, et kui Ta saab meie südame enda valdusse, siis muutub meie käitumine loomulikult ja iseenesest. Ta teab, et kui Tal õnnestub panna meid nägema pattu nii, nagu Tema seda näeb ning mõistma Tema armastust nii, et me usaldame oma õnne Tema kätesse, siis hakkame vihkama pattu just nii nagu Temagi seda teeb. Kui me vihkame pattu ja kui patt on meile vastumeelne, kas ei tule siis mitte sõnakuulelikkus loomuliku tagajärjena?