Ateistist professor

Jumala sõnum on vägev. Mõnikord isegi vägevam siis, kui tuleb lastele kirjutatud raamatute kujul. Lapsed armastavad seda ja vanemad ei suuda vastu panna. Unustame tihti, et tavalise inimese vaimulik tase polegi eriti palju kõrgem, kui kaheksa- või kümneaastasel lapsel. Võibolla just seepärast ütleb Jumala Sõna, et kui me ei saa väikeste laste sarnaseks, ei või me minna taevasesse kuningriiki?

Lõuna-Aafrikas, Stellenboschi linnas elas üks ülikooliprofessor oma naise ja kolme lapsega, kes olid kolm, viis ja kaheksa aastat vanad. See professor oli ateist. Ta keelas oma naisel piibliraamatuid või religioosseid materjale koju tuua. Ta perekond ei tohtinud isegi raadiost ega televiisorist religioosseid vestlusi kuulata.

Ühel päeval leidis ta naine arsti kabinetist, kus ta töötas, "Piiblilugude" näidisraamatu vahelt huviavalduse kaardi. Ta täitis kaardi ja saatis selle teele, teades suurepäraselt, mida ta abikaasa piibliraamatutest arvas. Meie kirjandusevangelist selles piirkonnas, Neville Cousins, sai kaardi kätte ja läks naisele külla. Kaardil seisis naise tööaadress ning seda oli kerge leida. Mees esitles "Piiblilugusid" hästi ja naine otsustas raamatud osta. Neville sai talle kohe kõik raamatud kohale toimetada, välja-arvatud üks või kaks, mille lubas ära tuua, kui selles piirkonnas järgmist tiiru teeb. Ta klient hoiatas meest ette, et ta abikaasa pole raamatute ostmise üle õnnelik, ning palus, et ülejäänud raamatuid neile koju ei toodaks.

Umbes kahe nädala pärast oli Neville valmis raamatuid kätte toimetama. Ta jõudis naise kabinetti ja avastas oma suureks ehmatuseks, et klient oli vahepeal surma saanud ning just mõne päeva eest maha maetud. Seal ta siis oli, naise ülejäänud raamatutega, mille eest oli juba makstud, kuid mida ei saanud kohale toimetada.

Neville otsustas, et ainus aus asi, mida ta teha võis, oli professori koju minna ja talle need raamatud viia. Ta jõudis maja juurde õhtul. Kirjandusevangelist kõndis, raamatud käes, ukse juurde, üritades välja mõelda, mida oodata. Just enne uksekella helistamist märkas ta veidi kõrvaletõmmatud kardinat ja selle taga, salongi diivanil professorit, kes, kolmeaastane süles ja teised kaks last teine teisel pool teda, neile "Piiblilugusid" ette luges. See oli nii imearmas vaatepilt, et kirjandusevangelist ei tahtnud neid segada. Ta ootas veidi, enne kui kella helistas. Professor, kes oli ilmselgelt oma suhtumist muutnud, võttis raamatud hea meelega vastu. Meie lasteraamatute sõnum on selge ja lihtne. Sageli jõuab see paljude inimeste südamesse, kes pole enam lapsed – mõned võivad lausa professorid olla.

"Pääste on nagu päiksepaiste. See kuulub kogu maailmale" (Ellen G. White, "Ajastute igatsus", lk 307).