Üks noor naine otsis siiralt Jumalat. Ta oli leidnud adventkoguduse. Ta oli selle üle õnnelik. Ta oli siiras ja aval inimene. Ta avastas, et adventkoguduses on mõned asjad teisiti kui ta varem oli teadnud. Kuid ta tahtis väga kogudusse sisse sulada, meeldida koguduseliikmetele ja teha Jumala tahtmist.
Ta oli umbes kuu aega kirikus käinud, kui teatati, et järgmisel nädalal toimub kirikus ühine söömaaeg, kuhu igaüks pidi midagi kaasa võtma. Ta oli üliõnnelik.
Ta oli kuskilt kuulnud, et sellistel söömaaegadel söödi taimetoitu ning seetõttu valmistas ta parimad taimetoidud, mida oskas. Ta oli elevil, et saab olla osa Jumala rahvast.
Kuid see söömaaeg kujunes täielikuks õuduseks. Üks vanem lugupeetud koguduse õde märkis, et naise pakutav toit ei ole piisavalt hea. See sisaldas juustu ja see „hea püha“ oli sellise asja vastu. Ja ta lasi oma tunded kõigile teatavaks saada.
Ja tulemus? Meie noor sõber oli muserdatud. Hämmeldunult läks ta mujale vaimset turgutust otsima.
Selle loo variatsioonid ilmuvad ikka ja jälle. Adventismis leidub ohtralt lugusid karmidest diakonitest, ehete või riietuse kohta tehtud märkustest ning veidi teistmoodi noorte erinevast kohtlemisest.
Tulemus: paljud on mujale läinud. Ja Uue Testamendi lugemise põhjal arvan, et Jeesus oleks nendega kaasa läinud.
Ellen White tabas naelapea pihta, kui ta kirjutas: „Ettekirjutusi järgivast religioonist ei piisa, et viia hing kooskõlla Jumalaga. Variseri karm ja jäik ortodokssus, milles puudus patukahetsus, hellus ja armastus, oli patustele vaid komistuskiviks.“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 53)
Uue Testamendi religioon juhib mehi ja naisi Jumala juurde Jeesuse iseloomu ülesnäitamise kaudu. Jeesus tunnistas enamaid inimesi vastuvõetavaks kui paljud meist. See omaksvõtt solvas muidugi kirjatundjaid ja varisere, nagu see võib solvata ka mõnesid meie hulgast.
In English