Püha

Mäletan lapsepõlvest, et kirikus oli minu meelest mõnikord ebamugav, sest pidin seal vaikselt istuma ega saanud oma rahutu hinge sunnil ennast vabalt teostada, lapse kombel melu teha. Ja jutlusepulti ei tohtinud üldse ronida. Selgitati, et see on püha koht, sealt kuulutatakse Jumala Sõna. Täna on mul aga hea meel, et mind lapsena kirikus nii-öelda lühikese keti otsas hoiti, et minu vabadus ei muutunud teisi otseselt häirivaks ja õppisin tegema vahet pühal ning profaansel. Viimane tähendab tavalist: neutraalset, mittepüha.

Maailmas on pühaduse, püha piir hägustunud. Peamiselt vist üldise jumalakartmatuse lisandumise ja ruumiga seotud kultuuri hääbumise tõttu. Keskendutakse hetkevajaduste ja -emotsiooni jaoks nõutavale funktsionaalsusele, jättes iganenuna kõrvale kõik, mis ei täida praktilist eesmärki. Püha pole aga mingil moel funktsionaalne ja kuna puuduvad ka oskused pühaduse olemust lõpuni lahti seletada, on lihtsam olnud see kõrvale heita.

Umbes sada aastat tagasi kirjutas teoloog Rudolf Otto püha kohta, et see on ühteaegu kartustäratav, isegi hirmu tekitav ja samas ligitõmbav, huvipakkuv, majesteetlik, jõudu andev. Väga harva on Jumal oma pühadust inimesele ilmutanud. Inimene tunnetab püha oma tundemeelega, kui üldse. Seda ei saa ratsionaalselt seletada.

Kuid ometi peab isegi Jumalasse mitte uskuja üht-teist pühaks. Meenutagem näiteks suhteliselt hiljutist debatti seoses abieluseaduse muutmisega sooneutraalseks. Ilmalikustunud inimeste hulgas oli piisavalt palju sellele vastuseisjaid ja selle poolehoidjaid leidus omajagu ka kirikuinimeste seast. Piir jooksis pigem liberaalset ja konservatiivset mõtteviisi eristava joone läheduses.

Mooses tõusis hirmust hoolimata Jumala käsul Siinai mäele, seal valitseva pühaduse sisse. Võib ehk öelda, et see samm oli tähtsaim teel, et iisraelist saaks kultuurrahvas, kellel on usk, kellel on seadus.

Püha ja mainitud profaansuse piir ei ole kuskil paigal, see käib inimesega kaasas, tahab ta seda või mitte. See on sinu juures olemas, et püha ei muutuks millekski hirmutavaks ja seetõttu ignoreeritud nähtuseks, millest kauge kaarega mööda saab minna, vaid et sa naudiksid ka püha ligitõmbavust, majesteetlikkust. Et sa saaksid sellest jõudu.

Issand, aita mul mõista ja austada Sinu pühadust, mis on hirmuäratav ja samas ligitõmbav. Lase mul alati jääda alandlikuks Sinu püha ligiolus ja kogeda Sinu jõudu ning suurt armu.

Toivo Kaasik