KÕIK VÕI MITTE MIDAGI

Kristlikus elus on tegelikult ainult kaks valikut, kui me räägime elamisest. Me kas elame Kristuses või me ei ela Kristuses. Me kas sõltume Kristusest või me sõltume iseendist. Ei ole teisi valikuid. Me ei saa sõltuda osaliselt Kristusest ja osaliselt endast. See on kõik või mitte midagi.

Me tulime Kristuse juurde ning sulgesime end Jumala väesse. Kui me oleks püsinud seal algusest peale, ei oleks me kunagi enam sõnakuulmatud olnud või patustanud. „Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu“ (1Jh 3:6). Kuid enamik meist tunnistab valmilt, et meil ei ole olnud seda jätkuvat, katkematut võitu meie kristlikus elus alates sellest ajast, kui me tulime Jeesuse juurde kuni praeguse momendini. Selle asemel tunnistame, et oleme kukkunud ja langenud. Oleme pidanud tulema Jumala juurde andestuse saamiseks ikka ja jälle. Kristlikus elus me kogeme kõikumist Kristusele toetumise ja enda jõule toetumise vahel. Seetõttu võit, mida tunneme, on segatud kaotusega. Kui patt pääseb minusse mingilgi momendil, siis juhtub see sellepärast, et ma ei olnud sellel hetkel usu läbi Kristusega ühendatud.

Meile on korduvalt öeldud, et Jeesus vihkas pattu. Iga patt oli piin Tema vaimule (vt Ajastute igatsus, lk 111). Ta vihkas pattu täiusliku vihkamisega (vt Valitud kuulutused, 1.raamat, lk 322). Kokkupuude kurjaga oli talle väljendamatult valus. Ta ei saanud vaadata vale tegu ilma valuta, mida oli võimatu varjata (vt Ajastute igatsus lk 88).

Kui me oleme ühendatud Temaga usu läbi, on patt vihkamisväärne ka meile, nii nagu see oli Jeesusele. Meil ei ole soovi patustada (vt Kuulutus noortele, lk 338). Me vaatame patule jälestusega (vt Suur Võitlus, lk 649, 650). Uuendatud süda vihkab pattu (vt Suur Võitlus, lk 508). „ Patuse soovi võimutsemine näitab hinge pettekujutlust.“– Mõtted õndsakskiitmise mäelt, lk 92.

Kui patt tundub meile köitev, siis on kindel, et oleme ära pöördunud Jumalale toetumisest ja toetume iseendale. Sellisel juhul on kiusatusel võim meie üle. Kui aga sõltume Temast, tuleb võit iseenesest.