OSADUS HOOLIMATA EBAÕNNESTUMISEST

Johannest tunti kui ühte „piksepoegadest”. Kolm aastat kõndis ta isiklikult koos Jeesusega. Ta teadis, mida tähendab koos Jeesusega süüa, koos Temaga ringi reisida, Teda puudutada, aidata Teda Tema vajadustes. Kolme aasta jooksul nääkles ja vaidles Johannes teiste jüngritega selle üle, kes neist võiks olla suurim. Kolme aasta jooksul jäi ta ikkagi „piksepojaks”. Kui keegi peaks arvama, et pöördumine ja Jeesusega osaduses olemine muudab inimese üleöö ning et kui seda ei juhtu, siis ei olegi inimesel olnud tõelist kogemust, siis peaks see inimene mõtlema Jakoobuse ja Johannese ning teistegi jüngrite peale.

Nad võitlesid ja vaidlesid Jeesusega kuni lõpuni – isegi ülemises toas nääklesid nad ikka veel teemal „kes meist on suurim”. Ja see ei olnud lihtsalt väike kõrvalepõige! Teel olles veetsid nad tunde, vaieldes ikka samal teemal. Pealegi tegid nad seda päris teadlikult, sest vesteldes jäid nad Jeesusest kaugele maha ja Jeesus jõudis linna neist peaaegu veerand miili ees olles!

Kui jüngrid viimaks Talle järele jõudsid, küsis Jeesus neilt: „Millest te kõnelesite?“

Seepeale muutsid mehed teemat. Nad tundsid piinlikkust selle pärast, mida olid teinud, kuid ometi ei lõpetanud seda ka ära.

Kuna Jeesus kohtles neid lahkelt ja õrnalt, jätkas Johannes Jeesusega kõndimist isegi pärast Jeesuse lahkumist. Aastaid hiljem kirjutas ta sellest: „Meie osadus on tõesti Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristusega.“ Sellest rääkides kasutas ta oleviku vormi.

Kui Johannes jätkas oma kõndimist Jeesusega ja suhtles Temaga päevast päeva, siis ta muutus. Nüüd ei küsinud ta enam: “Kes on suurim?” ega otsinud kõrgeimat kohta. Selle asemel ütles ta: “Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast.”

Palveelu eesmärgiks on olla osaduses Jeesusega. Temaga kõndimise, rääkimise ja suhtlemise eesmärk on osadus. Viimaks saame läbi selle osaduse Tema sarnaseks.