LÕPLIK VÕIT NÜÜD

Kui me räägime usu läbi sõnakuulmisest, ei räägi me pingutuseta elust. Me räägime jõupingutusest, mis tuleb loomulikult, mitte sunnitult. Me peaksime kartma sellist religiooni, mis ainult istub ja ootab ega tee midagi. Oli grupp inimesi, tuntud kui Quietistid, kes sellise elustiili omaks võtsid. Nad uskusid, et Jumal teeb kõike. Kuid on midagi, mida Jumal ei saa meie eest teha. Ta ei saa meie eest iseendale vastata. Meil tuleb Talle ise vastata. Sellisel viisil teeme Temaga kaastööd.

Mõnedel meist on olnud selline arusaamine asjadest, et me veedame enamiku oma elust võideldes ja heideldes ja hambaid kiristades, püüdes patust hoiduda, ja kuskil meie kristliku elu lõpus, just enne kui sureme, tunneme, et meie jõupingutused on tasutud sellega, et patt ei kütkesta meid enam. Kuid head uudised on, et lõplik võit on kättesaadav nüüd.

Kui olin teismeline, siis arvasin, et võib-olla selleks ajaks, kui olen saanud 20-seks, ma kogen sellist võitu. Oma hilistes 20-tes uskusin, et see peaks juhtuma 30-tes. Kuid oma 30-te lõpus läksin ma ikka õigest kursist kõrvale. Nii ma lükkasin selle edasi 40-tesse. Ma ei tahaks teile öelda, kuhu ma selle nüüd pean liigutama! Kuid kas peab see kogemus uueks loodud olemisest Kristuses veel ootama? Kas me peame ootama, kuni saame nii vanaks ja jõuetuks, et ei jaksagi enam patustada, isegi kui me seda tahaksime? Kas me usume õigusesse vanadusnõtruse läbi?

Mul on olnud vanaemad ja vanaisad, kes on mulle rääkinud, et nad ikka veel ootavad kõikide asjade uueks saamise aega. Vanus ei ole siin otsustav faktor. See, mis eristab vana uuest loodust, on Kristuses olemine. See on see suur kui – „kui keegi on Kristuses”.

Igal ajal, kui oleme Kristuses, ühenduses Temaga ja toetudes Tema väele, oleme me uus loodu. Kuid siis, kui jätame kõrvale sõltuvussuhte Jeesusega ning püüame ise oma asju ajada, kaotame võitluse Saatanaga, kukume ja langeme. Kui me toetume Kristuse väele, on Temas olemine meie igaühe sõigus juba täna.