KAOTATUD HOOLETUSE TÕTTU

„Kui Joosep ja Maarja oleksid lasknud mõtetel viibida jumalike asjade juures, ... ei oleks nad Jeesust silmist kaotanud. Ühe päeva hooletuse tõttu kaotasid nad Õnnistegija; kuid selleks, et Teda leida, pidid nad kolm päeva murega otsima. Samuti on meiega;... me võime ühel päeval kaotada Õnnistegija ligioleku, ning võib kuluda palju kurbi päevi, enne kui me Ta jälle leiame ja kaotatud rahu taastame.” – Ajastute igatsus, lk. 83.

Kui oleme Jeesuse silmist kaotanud, siis oleme avanud tee kellelegi, kes hoiab meid tegevuses, et me ei leiaks Teda jälle. Kas pole nii? Kui mu tähelepanu ei ole Jeesusel, siis astub oma võimsate relvadega esile Saatan ning ma langen ja teen pattu. Siis ta ütleb: “Näed siis!. Nüüd on Jumal sinu peale ilmselt väga vihane. Sa püüa nüüd paar nädalat väga hästi käituda. Sellega annad Talle võimaluse pisut maha rahuneda, enne kui üritad jälle tagasi minna. “Kümne päeva pärast ründab Saatan taas ning ma langen uuesti. Siis käib ta mulle peale, et peaksin veel paar nädalat ootama! Ja nii jätkub see pidevalt. Me võime kaotada Jeesuse suvisel kristlikul laagrikoosolekul, arvates, et Ta on rahva hulgas. Seejärel võib minna Tema taasleidmiseks terve aasta. Miks? Kuna Ta on kadunud? Ei, meie enda hooletuse ja hoolimatuse tõttu.

„Paljud võtavad osa vaimulikest teenistustest ning Jumala Sõna elustab ja lohutab neid; kuid hooletuse tõttu mõtiskleda kuuldu üle, valvata ja palvetada kaotavad nad õnnistuse ning tunnevad end veel tühjemana kui enne.“ – (samas).

Kas sa oled kunagi jälginud seda muutust, mis tuleb pärast sügavat taganemist? Kas oled näinud imelist pöördumist evangeelsel koosolekul või kirikus ning avastanud, et pärast, kui see on möödas, on asjad isegi hullemad kui alguses? Miks see nii on? Sest jäetakse hooletusse mõtisklus, valvelolek ja palve.

Kui Joosep ja Maarja oleks teinud seda, mida Jeesuski, olles selles, mis kuulus nende Isale, siis ei oleks nad Jeesust kaotanud. Nende ülesanne ja ka minu ülesanne täna on olla Jeesuse lähedal.

Usu läbi päästmise põhimõte on trollibussi ja mitte patarei põhimõte. Jõudu on täpselt nii kaua, kuni püsib ühendus jõu allikaga. Mitte keegi ei saa olla elav kristlane ilma igapäevase Jumalaga suhtlemise kogemuseta.