Heitkem veel üks pilk Matteuse 5:14 kirjapandud Jeesuse väitele, et kristlastena oleme me „maailma valgus“. Vaadates selle väite viimasele kahele sõnale, tekib meis veel suurem aukartus, kui lause algust lugedes. Need lihtsad inimesed, kellega Jeesus rääkis, ei olnud mitte üksnes valgus, vaid „maailma“ valgus.
Siin leiame teema, mida Matteus läbi terve oma evangeeliumi edasi arendab. Jeesus ei rääkinud valgusest Palestiinale, Rooma keisririigile või osale maailmast. Ei, Ta väitis, et Tema jüngrid peavad olema valguseks tervele maailmale.
Siin leiame misjonikäsu, mis võetakse uuesti üles ja mida rõhutatakse esimese evangeeliumi lõpusalmides. Kristuse järgijatena peame viima Tema õpetused igale rahvale.
See mõte on eriti tähelepanuväärne, kui mõistame, et Jeesus rääkis juutidega ning et tol ajal välistas juudi rahvas kõiki teisi rahvaid, pidades oma rahvast teistest kõrgemaks. See oli püstitanud müüri või vaheseina juutide ja kõigi teiste rahvaste vahele.
Vaatamata sellele müürile ütles Jeesus oma juutidest kuulajaile (ja meile), et nad peavad olema maailma valgus. Seega, nagu loeme raamatust „Mõtted õndsakskiitmise mäelt“, „Kristus kisub maha vaheseina, enesearmastuse, rahvuslikud eelarvamused ja õpetab armastust kogu inimkonna vastu. Ta tõstab inimesed välja kitsast ringist, mida näeb ette nende isekus. Ta kaotab kõik ühiskonna territoriaalsed piirid ja kunstlikult tekitatud vahed. Ta ei tee vahet omade ja võõraste, sõprade ja vaenlaste vahel. Ta õpetab meid vaatama igale inimhingele kui oma ligimesele ja maailmale kui tööpõllule“ (lk 42).
“Teie olete maailma valgus.“
In English