Lugesin Kaini ja Aabeli lugu esimest korda 19-aastaselt. Olin selle lõpptulemuse pärast vihane. Olin tol ajal tulemas kristlusse läbi adventvärava ja nii arutlesin, et juurviljaohver peab olema parem kui veri. Ma isegi arvasin, et Kaini annetus oli Abeli omast parem, sest puu- ja juurviljade kasvatamine nõudis rohkem inimlikku pingutust (tööd), kui kivi otsas istumine, samal ajal kui lambad sõid ja paljunesid.
Edasi läks asi minu meelest veel hullemaks, kui Jumal valis Aabeli vereohvri, aga ei paistnud sugugi hoolivat Kaini headest tegudest. Ma tundsin Kainile kaasa ning jagasin tema viha sellise ebaõigluse pärast (1Ms 4:1–6). Ma ei mõistnud, mida Jumal mõtles, kui Ta Kainile teatas, et kui too oleks õigesti toiminud, oleks ka tema ohver vastu võetud.
See lugu näib tõesti mõttetu inimesele, kes ei tea midagi patuohvrist. Mõni aeg hiljem juhtusin lugema Heebrealastele 11:4, kus on öeldud, et Aabel sai usu kaudu tunnistuse, sest tema ohver oli õige. Sel ajal hakkasin mõistma ka tõde, mille kohaselt „kõik puhastatakse verega käsuõpetuse järgi, ja ilma verd valamata ei ole andeksandmist olemas“ (Hb 9:22) ja et Kristus „on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu“. (Jh 1:29)
Kui olin veidi küpsemaks saanud, mõistsin, et Kain teadis seda, millest mina aru ei saanud, kui esimest korda Piiblit lugesin. Aabeli ohver sümboliseeris Kristuse ohvrit meie eest ning veelgi eredamalt tuli see esile ohvriteenistuses, mida kirjeldas Mooses. See teenistus on Vana Testamendi esmane tähendamissõna päästeplaanist.
Langemisjärgse pühakirjaloo algusest peale on kõigi päästmise sümbolite aluseks asendusohver. Kuid alles Jeesuse surmas näeme sümbolite täielikku tähendust. Ta täitis sõna otseses mõttes ohverdamisseaduse selle tegelikus tähenduses.
In English