Milline tragöödia!
Vanem poeg selles tähendamissõnas oli kogu oma elu kodus olnud, kuid isa õnnistustest ta osa ei saanud.
Miks? Sest ta ei küsinudki. Ta pingutas, et isa käsust mitte üle astuda (salm 29) ja teatud patte vältida (salm 30), kuid ta ei mõistnud isa armulikkust. Seda, et ta oli rohkem kui innukas valama oma õnnistust igale oma lapsele.
Milline tragöödia, elada isakodus pigem teenri kui lapsena. Me peame meeles pidama isa sõnu pojale: „Kõik, mis on minu, on sinu oma!“
Jumal tahab meid õnnistada. Miks oleme nii tagasihoidlikud Teda paluma? Miks me ei palveta sagedamini? „Kõik, mis on minu, on sinu oma!“ on Jumala sõnum meile.
Üks mäejutluse suuri õppetunde on, et Jumal on meie Isa. Seda rõhutatakse ikka ja jälle. Me peame võtma selle südamesse vastu ja pöörduma palves Jumala poole, et nõuda oma sünnipärast õigust Kuninga lastena.
Jumal tahab, et meil oleks „nälg ja janu“ Tema andide järele. Ta tahab, et me palvetaksime lakkamata. Tema on meie Isa ja Ta naudib oma laste õnnistamist. Ta on palju rohkem valmis andma, kui meie vastu võtma.
Täna on päev, mil võime hakata kasvama usupalves. Tulgem oma Isa juurde ja otsigem Tema õnnistust meie ja meie lähedaste elule. Pea meeles, me suhtleme Jumalaga, kelle südames on määratult rohkem armastust kui parimatel inimvanematel. Ta tahab, et tuleksime Tema juurde usus. Ta tahab, et tuleksime Tema juurde nagu inimlapsed tulevad oma soovidega oma vanemate juurde.
In English