Jaga oma usku

Kirjandusteenistus pakub pühendunud inimestele imelisi võimalusi Issandast tunnistada. Tähelepanelik kirjandusevangelist leiab palju südameid, kes on valmis Püha Vaimu sosinatele vastama – kõik, mida nad vajavad, on veidi julgustust.

Ühel hommikul käisid kaks kirjandusevangelisti majast majja ja tutvustasid "Onu Arturi unejutte". Ühest kodust leidsid nad naise, kes nende raamatute vastu huvi tundis, ning neil paluti samal päeval hiljem tagasi tulla, et ka ta abikaasaga kohtuda. Nii nad tegidki. Õhtul leidsid nad kodust ka abikaasa ning neile öeldi: "Ma ei taha teie raamatuid, sest neis on midagi, mida ma ei usu."

Pärast järelepärimist said kirjandusevangelistid teada, et see "miski" oli jõulude pidamine, kuna see noor abielupaar ei uskunud, et Kristus sündis 25. detsembril. selle tõsiasjaga olid kirjandusevangelistid kogu südamest nõus ja leidsid võimaluse veidi oma uskumustest jutustada.

Ei läinud kaua, kuni lepiti kokku, et perega hakatakse neljapäeva õhtuti piibliuurimisi pidama, kuna teisipäeva õhtuti andis neile tunde üks Jehoova tunnistaja. Muidugi tekkisid neil mõned probleemid seoses Jehoova tunnistajate õpetustega ning sellega, et noormehe isa oli ühe muu kohaliku koguduse pastor. Kuid pärast mõningaid nädalaid uurimist ja palvetamist jättis noormees oma töö elektrijaamas, et ta pere saaks Jumala tõelist hingamispäeva pidada ja kirikus käia.

Tasapisi võeti vastu ka teised Jumala Sõna punktid, kaasaarvatud kahjulikest toitudest ja jookidest hoidumine, millest enne piibliuurimiste algust selles kodus eriti ei hoolitud. Siis jõudis kätte prohvetlikult kuulutamise vaimuanni teema. Ellen G. White'i raamatud valmistasid neile palju rõõmu ning nad aktsepteerisid teda tõelise prohvetina.

Kaks kirjandusevangelisti leppisid kohaliku pastoriga kokku, et too piibliuurimistega jätkaks, kuni nemad inimesteotsimise tööd edasi tegid. Palmerid võitsid väga valmilt tõe vastu ja mõne kuu pärast ristiti nad ühel hingamispäeval adventkogudusse. Just enne seda pidulikku teenistust pühendati nende kolm väikest tütart Issandale ja Tema teenistusele.

See ime juhtus tänu kahele tähelepanelikule kirjandusevangelistile.

"Kui oled jätnud unarusse külviaja, kui oled lasknud Jumala poolt antud võimalustel neid kasutamata mööduda, kui oled andunud naudingutele, kas sa ei tahaks kahetseda enne, kui on igaveseks liiga hilja, ja üritada aega lunastada? Sul lasub tõsine kohustus kasutada oma talente Meistri teenimiseks.

Tule Issanda juurde ja anna kõik jäägitult Temale" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 47).