JUMALA RAHVAS EI PEA END VARJAMA

Taaniel oli Babüloonia riigimees. … Oma ustava teenistusega õpetas ta babüloonlastele, et tema Jumal on elav Jumal, mitte kuju, mida nemad kummardasid. Jumala plaan oli näidata babüloonlastele, et on olemas Kuningas, kes on kõrgem Babüloonia kuningast – Jumal, keda teenisid heebrealasest noormehed. Need noorukid ülistasid Jumalat. Nad teadsid, et tõe põhimõtted tulevad ellu rakendada ja seepärast keeldusid nad toidust kuninglikult laualt ning veinist kuninglikust keldrist. Loobumine ettenähtud toidumoonast tegi igati erinevaks nende väljanägemise kõikide teiste noorukite omast, kes oma isu vabalt rahuldasid.

Noormeestele öeldi mida iganes, kuid nad jäid ustavaks isegi pisiasjades. Ja kehalisegi väljanägemise poolest olid nad kaugel ees kuninga lauas istuvatest noorukitest. Nende lihtne toiduvalik hoidis meelemõistuse selge. Nad olid paremini valmis õpinguteks, sest nad ei tundnud kunagi luksusliku toidu söömisest põhjustatud survetunnet. Nad olid kehaliselt paremini valmis pingsaks tööks, kuna polnud kunagi haiged. Selge meel võimaldas selgelt mõtelda ja usinalt töötada. Jumalale kuuletumisega tegid nad kõik, mis aitas kaasa mõttejõu ja mälu arengule. Jumal kavandas nii, et Taaniel ja ta sõbrad puutuksid kokku Babüloonia suurte meestega, et nood mehed saaksid tuttavaks heebrealaste usuga ja teaksid, et Jumal valitseb kõikide maailma riikide üle. …

Samalaadselt on Issand kavandanud seitsmenda päeva adventistid tunnistama Temast. Neil ei tule end maailma eest varjata. Nad peavad olema maailmas, kuid mitte maailmast. Neil tuleb oma eluviiside poolest maailmast lahus seista. Näidaku nad iseloomupuhtust, et maailm näeks: tõde, mida nad teadlikult ja kogu südamest usuvad, teeb nad käitumises ausaks. Nähku nendega kokku puutuvad inimesed, et tõde pühitseb tõde uskuvad inimesed ning et tõde – kui see vastu võetakse ja sellele kuuletutakse –, teeb vastuvõtjad Jumala poegadeks ja tütardeks, taevase Kuninga lasteks, kuningliku perekonna liikmeteks, ustavateks, siirateks, ausateks, otsekohesteks nii elu suurtes kui väikestes asjades. …

Kõik, mis üldse väärib tegemist, väärib tegemist hästi. Olgem ustavad väikseimates kohustustes samahästi kui töös, mis nõuab suurimat ohvrit. Kõigile, kes järgivad Taanieli eeskuju – tõde mitte ainult tunnistades, vaid seda ka mõõdukuse põhimõtete kohaselt läbi elades –, annab Issand samasugust julgust, nagu Ta andis Taanielile. – Käsikiri 47, 1898.