SUUR VÕITLUS MÕJUTAB KOGU LOODUT

Petlemma sõimest Kolgata ristini jälitas Saatan Jumala Poega. Kiusatused ründasid Teda tormina. Mida metsikum oli aga võitlus, seda tuttavamaks sai Ta kiusatustega, millega ahistatakse inimesi, ja seda paremini oli Ta valmis kiusatuid abistama. Kristuse kiusatuste karmus oli võrdeliselt vastav eesmärgi väärtusega, mida Tema võiduga võis võita või Tema kaotusega kaotada. Küsimuse all ei olnud ainult ühe maailma huvid. See maailm oli lahinguväli, kuid võitluse tulemus puudutas kõiki Jumala loodud maailmu.

Selleks, et saada ülemvalitsejaks, püüdis Saatan Kristust võita. Ta kavandas ning viis Kristuse mõrva täide ainsal põhjusel, mille lootust ta hellitas viimse hetkeni - et Kristus ei kannataks välja surma, mille tema põrgulik tarkus muutis nii kohutavaks kui suutis. Saatan üritas tõestada oma väite õigsust, et Kristus ei ole enesesalgaja.

Saatanlikest mõjudest ajendatuna nõudis rahvajõuk valju kisaga Kristuse ristilöömist. Kogu taevas jälgis Kristuse samm-sammulist alandamist – Tema ülekuulamist, põlastamist ja surma. Kui Ta ristil hüüatas: “See on lõpetatud!”, oli võitlus lõppenud. Süütu veri valati süüdlase eest. Elu, mille Ta jättis, lunastas inimkonna igavesest surmast ja pitseeris tema saatuse, kellel oli surmavõim – kuradi.

Saatan püüdis näidata, et ta tegutseb universumi vabaduse nimel. Isegi siis, kui Kristus ristil rippus, oli vaenlane otsustanud teha oma väited nii mitmekesiseks, petlikuks ja salakavalaks, et kõik veenduksid: Jumala käsk on hirmuvalitsuslik. Saatan ise koostas kõik plaanid, kavandas kuriteod, ässitas kõikide meeli Kristusele kannatusi tekitama. Tema ise õhutas valesüüdistusi Isiku vastu, kes oli teinud ainult head. Saatan ise inspireeris kurje tegusid, mis suurendasid Jumala Poja – püha, puhta ja süütu – kannatusi.

Nii tegutsedes on Saatan sepistanud ahela, millega ta ise kinni seotakse. Taevane universum on pealtnägijaks Jumala õiglusele Saatanat karistada. Taevas ise nägi, missugune oleks taevas, kui Saatan selles elaks. Kõikide südamed taevases universumis ühinesid [tõdema], et Jumala käsk on muutmatu. Nad toetasid Tema valitsemissüsteemi, kes üleastuja lunastamiseks ei säästnud oma Poegagi patu karistusest.

Oma tegevuses mõistis Kristus nii sõna kui teoga Jumala käsu õigeks. Sel eesmärgil Ta siia maailma tuligi. – Käsikiri 1, 1902.